internetiajastu padjaklubid

koostegemine on hämmastavalt liikumapanev jõud. võiks küsida, et mis mõte on sellisel asjal, et inimesed eri eesti või ka maailma otsadest lepivad kokku, et sel kuul või sel nädalal teevad nad kõik ühesugust asja ja siis näitavad üksteisele oma tegemistest fotosid.

eks ma imestasin ka, kui ma selle seni peidus olnud maailma internetiavarustest avastasin. on koos kampsuni kudujaid, on lapiteki tegijaid, kes iga nädal raporteerivad oma progressi; on seeliku heegeldajaid, õlakoti viltijaid, valentinipäeva südamete tegijaid. igaüks oma kodus ja oma nurgas, aga ikkagi koos. väga kaasaegne versioon padjaklubist, eksole :)

aga ma hakkan tasapisi taipama selliste koostegemiste võlu ja vajadust. tegu on tugigruppidega sõltlastele ja fanaatikutele. eesmärk pole aga võõrutus vaid liikmete veelgi sügavamale sõltuvusse langetamine ja uute sõltuvuste tekitamine. kui hea on saada pai ja kuulda, et see, mis ma teen, meeldib ka teistele. ja see ei ole ainult puhas edevus. ükskõik kui mõnus hobi ka ei ole ja kui suurt naudingut see ei paku, käib ikka vahel hoog maha. väike pai ja tunnustus ja teiste loomingu nägemine annavad jälle uut jõudu ja mõtteid ja tekitavad soovi katsetada ikka uusi ja uusi asju. ja noh, muidugi on hea teada, et on ka teisi hulle, kellel traat ja helmed tuppa ära ei mahu.

miks ma seda kõike räägin? sest et ma klõpsisin täna teha pilte peas plõksumas teema "mull käsitöös", sest see on selle nädala teema. päris sürr teema, eksole :) tükk aega leiutasin ja mõtlesin, sest no mis käsitöö tegija mina nüüd üldse. mätsin oma savi ja väänan traati, mulle ei kusagil. aga mis lahenduse ma leidsin ei üllata vist kedagi. mind küll ei üllata. samas ootan põnevusega uut teemat. mõjub järsku fantaasiale hästi.

võibolla ma hakkan isegi mõistma neid, kes on lubanud aasta otsa iga päev endast autoportree teha ja selle flickrisse postitada. sest lõpuks saab siiber ja ei viitsi enam neid kulunud ja igavaid motiive ja iseenda naerunägu pildistada. ja siis läheb põnevaks!