Vormsile!

uskumatult ilusaid kohti on mul Eestis läbi käimata ja avastamata. Vormsi oli veel eelmisel nädalal üks neist, aga see viga sai koos Kristjani, Astridi ja Märdiga parandatud. tõeliselt hea koht puhkamiseks – ilus kadakane saareloodus, linnulaulu ja lehma-ammumisega rikastatud vaikus, privaatsus, superilus ja küpsetav päikesepaiste ja muidugimõista silmailu ja ihujahutust pakkuv meri. isegi teisi turiste oli saarel nii hõredalt, et nad ei seganud. see pool tundi külasimmanilaadset heli, mis ühel õhtul kellegi automakist enne uinumist mu kõrvu kostis, ei lähe arvesse. tümpsulembeseid põmmpeasid ei kohanud pea üldse.

Tartust on sõit Haapsallu ja Rohuküla sadamasse küll päris pikk, kuid üleelatav. edasi tundus mõistlik auto sadamasse parkida, pakid rattale siduda ning parvlaevale vurada. 45 minutit ootusärevat mereteed ja saabki jala ja kummi vormsi pinnale toetada. kohe Sviby sadama juures on putka sõbraliku mehega, kelle käest joogipoolist ja vajadusel ka jalgrattaid lunastada saab. esimest osta, teist laenata. kaardi ja pissipeatust saab ka.

see, kust joogipoolist ja söögipoolist saab, on info, mis enne saarele minekut tasub kõrva taha kirjutada, sest lisaks sellele putkale on saarel veel täpselt üks pood ja uhiuus kõrts Hullo külas ja kusagil veel üks söögikoht, mis asus selle teejupi ääres, mis meil sõitmata jäi. hommikusööki saab ka näiteks Rumpo küla külalistemajast, aga ainult kui eelmisel õhtul tellida. meile pakuti selle imeilusa vaate kõrvale näiteks kohvi ja pannkooke.

esimesel õhtul sõitsimegi lühikese sõidu Svibist Rumposse telkima mööda kitsast ja kõverat mustikametsateed. telkisime Rumpo küla telkimisplatsil, vaatega merele, kadakatele, grill-lihale ja õllele, mida lahke külalistemaja-Koit meile müüs. nii et Koit on kasulik mees, tasub üles otsida. tema oli ka telkimisplatsi peremees. plats oli varustatud kaevu, lõkkepuude ja prügikastidega (no et te teaksite ja seda kõike kaasa ei veaks).

teisel päeval, pärast ärkamist, ujumist ja pannkooke uudistasime saare minu arvates ühte ilusamat kohta, Rumpo säärt. oh, loodus, loodus, loodus! linnukesed ja kadakakesed ja lillekesed! rannaribal teostasid korrashoiutöid karvased ja vähem karvased lehmad. sellel otstarbel neid seal peetaksegi, sest et neid lehmi üldse ei lüpstagi ja piima neilt ei saa. üldse osutusid osad lehmadest lähemal vaatlusel hoopis pullideks. päris pull lugu, ma ütleks. seal Rumpo säärel sai Jeesusena mööda vett mere keskele kõndida. nii madal oli.

saarel saab sõita kaheksat. elu sõlmpunktis Hullos ristub neli teed, mis omavahel 8- kujulise kujundi moodustavad. lisaks on veel mõned väikesemad ja põnevamad teed, mis on kaardil rattateedena märgistatud. neid pidi me sõitsimegi enamasti, sest need tundusid huvitavamad, kuigi osa neist kulges mööda kitsaid metsarajakesi, mudamülkaid (kusjuures siin kaardil nimetatakse suurt osa neist teedest "puhastamist ja kohatist uuestirajamist vajavad teed"). ilmselgelt ületasime tuhandeid putukate kiirteid. bzzzznn! lendasid turboputukad vastu vahtimist ja köitsid mu tähelepanu kui samal ajal järasid teised mu pahkluid ja haukasid suutäisi seljalt. mingid putukloomad on seal suured nagu... nagu... nagu väga suured putukad! üks neist suvatses ka pool Kristjani õlleklaasi tühjaks juua ja seejärel purjus peaga Astridit rünnata. teogu on ilmselt uurte parmudega.

pilvitus taevas lõõskavas päikeses ja mõnusas meretuules sõitsime sel päeval läbi läänepoolse ringi, kokku 36km ja maandusime õhtul väsinud kuid õnnelikena Borrbyholmi telkimisplatsile.

hommik algas mõnusa suplusega. ujumine nõudis seal tugevat tallanahka ja palju kannatust, sest põhi on kivine ja meri läheb sügavaks aegamööda. päris kaval mõte on plätud (juuksekummidega) jala külge siduda ja koos nendega vette paterdada.

kolmanda hommiku esimest tagumendi sadulale toetamist saatis nii mõnegi matkalise valuline oie ja palve sõita siledaid ja mitteraputavaid teid. ja nii oligi. ring, mis meid kõigi heameeleks esmalt Hullo kauplusesse ning sealt edasi Rälby, Diby, Norrby küladesse ja lõpuks tagasi Sviby sadamasse viis, oli sile ja asfaldine. kokku sõitsime 25 kilomeetrit, mis koos päikeses peesitamiste ja mõne kõrvalise koha uudistamisega päeva peale laiali jagunes.

eriti armas üllatus ootas meid Rälbys veski ees. sealse 9-klassilise ja 14 õpilasega kooli emakeele õpetaja küpsetas seal viikingi pannil pannkooke, mida me suurima hea meelega murul peesitades ja kohaliku elu kohta uurides sõime. viikingi pann on selline pika sabaga raudpann, mida lõkke peal saab kasutada. jaaa, hommikud Vormsil ei möödunud pannkookideta!

äärmiselt tore matk ja ääretult kaunis saar! soovitan soojalt külastada. muide, Vormsi Põhikool ootab õpilasi ka väljastpoolt Vormsit. külalisõpilased majutatakse peredesse, keda praegu just otsitakse. ma Rumpo küla teadetetahvlilt lugesin.

käisin Oxfordi ülikoolis

on uhke tunne kirjutada küll, et käisin Oxfordi ülikoolis. 2 päeva küll vaid, kuid siiski jäi tunne, et elasin paar päeva päris doktorandielu päris ülikoolilinnas, päris doktorantide ja doktorite keskel. käisime Kairiga 2-päevasel andmeanalüüsikursusel, mis oli lühike, kuid äärmiselt intensiivne ja asjalik. mulle kohe meeldib, kui peab pingutama, et aru saada, millest jutt käib, ja kõik inimesed ümberringi on minust targemad.

saabusime õhtul, otsisime linnast ülesse me mõlema ööbimispaigad, sõime bussipeatuses türklaste toidubussist ostetud praekartulit ja kobisime ära magama. hommikul tutvusin sakslastega, kohtasin juba varasemat tuttavat Lorenzot ja seni veel võõrast paljulapselist pardiperekonda, kes pidada paari tänava ületuse kauguselt aeg-ajalt kolledžihoovi külastama tulema.

sest pardike on väike ... ja moonid pikkkad pikkkad pikkkad


otsisime üles loengukoha, kus veetsime terve pika päeva. kusjuures lõunaks pakuti vaid võileibu ja kartulikrõpse (inglismaa kuulus suurepärane kokakunst). õhtul hiilisime kairiga minema, korraldasime linnas korraliku foto- ja turistisessiooni ja einestasime kahekesi ääretult toredas Giraffi nimelises söögikohas. sõime suurepärast mehhiko sugemetega toitu. lihtsalt ei viitsinud ülejäänud seltskonnaga suhelda ega ka inglise suurepärast cuisine'i nautida.


Järgmise päeva stsenaarium oli enam-vähem sama, ainult et lõunapausi ajal pistsime oma võileivad käppelt kinni ja sibasime linna, et mõnd raamatupoodi lahtioleku ajal tabada. tabasimegi. ja tabasime raamatuid ka. oi kui raske kott tagasitulles oli! Inglismaal teatavasti on KÕIK raamatud inglse keeles! pärastlõunane loengusessioon, see kõikse keerulisem, möödus uinudes. keeruliste Heckmanni selektsioonimudeli valemite selgitusest ei jõudnud silpigi mulle kohale. nägin tõesti kurja vaeva, et mitte pingi alla norinal vajuda. hiljem arvutipraktikumis jõudis paar õrna ideed siiski kohale. õhtul toimus meil veel väike shoping Oxfordi nännipoes, kust Oxfordi ülikooli tekstiga särke ja pusasid sai. pool linna paists sellesse vormiriietusse riietatud olevat. peamiselt küll väga noored suvistel keelekursuste osalevad itaallased ja prantslased. esimest korda kodust välja saanud, lällasid nad tänavail hiliste õhtutundideni. oi küll tänavad olid õhtuks räpased. eriti mcdonaldsi läheduses.

teise päeva õhtusöök oli kohas, kust ma oleks ukse pealt tagasi pööranud, kui meile seda poleks soovitatud. õnneks polnud kogu koht nii õudne kui kitsas pime koridor, kust näkku lahvatas alkoholi ja higisegune läppunud õhk. disainist ja kujundusest oli koht ka puutumata. nimeks oli pubil The Eagle and Child. Selle koha kunagised püsikunded Tolkien ja C.S. Lewis kutsusid seda küll the Bird and Baby. See oli nende lemmik watering hole, kus nad jõid ja kirjutasid, kirjutasid ja jõid :) laenasin Wikipediast pildi ruumist Rabbit Room, kus me ka istusime. jälle natuke uhke tunne tuli peale. veider asi see ajalugu, kui seda vahel tunnetada.



üldiselt paistabki linn koosnevat ülikooli kolledžitest ja pubidest. kolledžid on suurejoonelised ja ilusad. nad olid üldjuhul külastajatele suletud, aga kuna me Kairiga olime majutatud kahe erineva kolledži ruumidesse, siis õnnestus meil neist kahte, Nuffieldi ja Lady Margaret hall'i ka seestpoolt näha. oi, ma tundsin end kui tähtis professor, kui me minu tuppa astusime - suur suur tuba vana massiivse tumedast puidust kirjutuslaua ja raamaturiiuliga, superilus vaade Nuffieldi kolledžihoone sisehoovi. mul vedas, sest Kairi oli täiesti tavapärases ühikatoas, mille vaade avanes ehitusplatsile.

Nuffield college


Lady Margareti hall'is oli seevastu imekaunis suur aed. Haljastus oli kõikjal linnas naljakalt tootsipeenralik. Jäi mulje et keset korralikult pügatud suuri muruplatse oli juhuslikult külvatud erinevaid kõrgeid taimi, mis seal siis ristirästi, kohati puhmaid moodustades kasvasid. isegi tänavapostide küljes rippuvates lillepottides kasvas vähemalt 5 eri sorti ja värvi lilli, kõik segiläbi.

Lady Margaret hall


aga see hooletu elegants sobis sinna vanade ja määrdundvärviliste hoonete vahele imehästi. hoonedki ei näidanud tagasihoidlikkust üles vaid pigem lopsakust ja edevust. no milleks on tarvis, et täiesti juhuslikust kohast kõrgub hoonet ümbritseva müüri keskelt kaunistustega ehitud post? ja mõne maa tagant veel üks post, aga kõrgem. ei olegi tarvis. puhas edevus.



ilm oli loomulikult kogu me sealolemise ajal pilves, hall ja kõle nagu ka piltidelt näha. hea, et ei sadanud. jalgrattad on popid ja tänavasildid toredad. sõbralik, ilus ja ajaloohõnguline linn see Oxfordi linn.

konservilaul

lubage, kulla blogilugejad, edastada teile kauneim laulutõlge, mida ma viimasel ajal kohanud olen. laulda on küll seda pisut raske, vähemasti samal viisil, kuid see-eest on sisu ilusasti edasi antud.

If I can be, I believe I can fly.

Tõlge: Kui olen mesilase konserveerinud, hülgan mesilase ja konserveerin kärbse.

allikas: prk.r6ivad (2008)

laadamuljed

oleme Võru laadalt elusana tagasi. tore laat oli. meil läks piisavalt hästi, aga ka piisavalt tagasihoidlikult, et mõtiskleda veel mõnele laadale minemise üle. ehk siis - tähelepanuta ja ostjateta me ei jäänud, vaatamata erarkodselt nurgatagusele müügikohale (õppetund 1 - kohale tuleb minna väga vara), samas jäi üle palju ehteid, mida järgmisele laadale müügiks viia. rääkimata sellest, et laat andis terve rea ehteideid juurde.

väljapanekus olid minu ja Sireti asjad segiläbi. huvitav oli see, kuidas me üksteisega ei konkureerinud, sest me ehted on suhtelislet erinevad ja meeldivad erinevatele inimestele. kes vaatas Sireti asju, ei vaadanud eriti minu omasid ja vastupidi. erandiks olid muidugi kolm tüdrukut, kes vaimustusid igast me ehtest. nad veetsid me laua taga terve igaviku ja ostsid lõpuks igaüks mitu asja. tegelikult tulid nad linna jäätist ostma.

väljapaneku atribuutikat peaks juurde muretsema. sel korral oli meil enamik asju lihtsalt laual ja lisaks ühel statiivist ja lõuendist ja pitsist ja knopkadest iproviseeritud stendil. aga kaugelt ei paista ju, mis laual on - peaks ikka asju ülesse riputama kuhugi. me nabrinnadel, kes ka ehteid müüsid, oli äge pukk. kahju, et see pildile ei jäänud, saaks järgi teha



kahju on ka sellest, et paarist ehtest, mis me ära müüsime, ei ole pilte tehtud. üks kee, mille üks tore kübarategija ostis, oli eriti kaunis. aga sel kiiruga laadal tehtud pildil on ka paar uut kõrvarõngapaari. mulle endale meeldivad need kuldsest polümersavist mustrilised latakad, aga helesiniste ja pruunikate ripatsite muster on mulle ka sümpaatne. olgugi, et sellised deformeeritud ja mitteperfektsed. võibolla teen hiljem ilusamaid pilte neist ka.

töötuba

kui mu elu oleks õudusfilm, siis poleks kahtlust, kuidas film lõppeks. loomulikult võtaksid pärlid-traadid-paelad-savid mu kodu üle võimust ja ma upuks pärlite alla ära. ma juba kuulen, kuidas nad mulle kähedal õõnsal häälel sosistavad : "feed me! feed me!". sest nad tahavad paljuneda.

tegelikult tahan näidata teile, milline on ühe helmemaniaki ja traadihullu kodune laud. saladuskatte all ütlen, et mul on teine laud veel ja hetkel on see ka traatide, pärlite ja juba valmis ehetega kaetud. diivan ka.

alustame alt vasakult - vaade kogu lauale. (no tegelikult on pisike nurk reserveeritud veel arvutile ja mõnele paberile-dokumendile, aga üldiselt jääb see tööala aina väiksemaks.) kõik on segamini ja täis traate, pärleid, tööriistu, värve ja mingit mõistatuslikku sodi. teekann poseerib kõrvakate pildistamiseks ja statiiv on ka reageerimisvalmis. turgutuseks tassid kohvi ja veega, aknalaual mu mannetu maitseainekasvatus ja palm. aga palm ei ole söögiks. südamekujulises küpsetusvormis küpsevad tavaliselt saviripatsid.

pilt ülal paremal on lähem vaade sündmuspaigale. suur pärliriiul, selle kõrval pintslid, värvid ja kast polümersaviga. tühjad pudelid teisel pool riiulit on savi rullimiseks.

ülejäänud kaks pilti on taldrikutest, kuhu maanduvad põrandalt ja mujalt leitud kodutud pärlid ja traadijupid, poolikud ja katkised ja nässu läinud asjad. ühe neist taldrikutest tegin ükskord peaaegu tühjaks ja leidsin kõigi pärlite kodud üles. aga see on tõesti suur töö, sest nagu näha, on mul pärleid 6 karbitäit + üks paljude sahtlikestega riiulike. ja sealt iga pärlikese jaoks õige kott leida on päris raske. vahel on seal süsteem - värvipõhine. aga süsteemi hoidmine nõuab palju kannatust ja tähelepanu. tavapäraselt rändavad pärlikotid pärast kasutust juhuslikku kohta. tegelikult on ehete tegemine päris kurnav tegevus, mis samas on nii kütkestav, et seda ei raatsi enne pooleli jätta, kui kogu jaks on otsas. ja nii need pärlid jäävadki sorteerimata.

taldrikute piltidelt võib leida veel põnevaid asjakesi. näiteks pea alaspidi oleva klaasist keemikulehtri, Euroopa Struktuurifondide piparmündikommide karbi, wigjigi traadiväänamise aluse ja suure kollase nööbi.

aga nii sassis on kõik sellepärast, et laadapaanikas ei ole mahti koristada. vaja ehteid teha.

tumepunane

teen nüüd vahepealset vaikust blogis tasa. sest ehteid on valminud päris palju - laadal vaja midagi ju müüa.

muuhulgas on valminud kaks tumepunast polümersavist ripatsit, mis kunagi abakhanist ostetud paela otsa riputasin. paela müüdi hiigelsuure rullina, nii kasutasin seda ohtralt ja ilmselt on seda karva ehteid on veel oodata. loodan, et see värv meeldib lisaks mulle veel kellelegi. üks ripats on minu tagashoidlik mustri improviss "kaleidoskoop". teise ripatsi sisse surusin veel enne küpsetamist hulgaliselt klaaspärlikesi. paela otsas on traadipundar. ühest küljest on see toreduse pärast, aga teisest küljest ... no ma ei oska paelaotsi kuidagi lõpetada ilusti.

klamber

katsetasin esimest korda juukseklambri kaunistamist. keerasin klambritoorikule traadist natuke suurema raami ümber ja pusasin aga pärlid sinna vahele. muud kunsti polnudki. klambril olid otstes augud, kuhu sai traatraami ilusasti kinnitada, et see kaotsi pealt ei läheks. natuke konarlik on, aga esimese kohta täitsa okei :)

suverõõm

küll suvi on tore, nii palju toredaid asju saab teha, et ei oska kohe validagi, et mis järjekorras ja mida teha. rattaga sõidan iga päev ringi. see annab nii mõnusa liikumisvabaduse, mis jalamehel muidu piiratud on. mmm, teate kui hästi lõhnab ja kui ilusasti õitseb ristikhein ja kui õrnad ja roosad on päikeseloojangud ja kui mõnus on suveõhtu õhk, kui rattaga tühjaks jäänud tänavatel vuhiseda.

olen võtnud ette ka mitme uue asja õppimise. ükspäev käisime heleniga rulluisutamas. väga mõnus, kuigi päris algajatele on laululava taga olev rada natuke liiga künklik. "mäest" alla oli päris hirmus sõita, jalad tudisesid all ja liigutada ei julgenud. te naeraks, kui näeksite seda "mäge".

täna aga oli märdiga tennisetrenn. saime nii toreda ja hea treeneri omale! nii hästi seletas ja rääkis. tõeliselt mõnus on reketiga vehkida, kuigi ei ole veel pallitunnetust ja endatunnetus on veel hullem. kui pööran tähelepanu sellele, kuidas ma löön, siis ei saa pallile pihta. kui püüan pallile pihta saada, ununeb jälgida, kuhu ja kuidas liigub käsi. aga eks see tuleb. elan igatahes järgmise trenni ootuses. nii rulluisu kui tennise.

ainus jama on see, et homme tuleb jälle tööle minna.

sokitrikk, tolm ja pärlid

kui külas käivad pisikeste kätega pisikesed pärlihuvilised, võib ikka juhtuda, et pisikesed käed ei jaksa suurt pärlikarpi käes hoida ja suur hulk pisikesi pärleid suure rõõmuga mööda tuba laiali veereb. eile just nii juhtus.

natuke suuremad pisikesed pärlid nokkisime põrandalt kokku, aga eriti pisikesed seemnehelmed peitsid end vaibakarvade sisse ära ja neid oli sealt päris raske kätte saada. õnneks oli Laura just hiljuti telekast näinud tarka nippi ja seda mullegi õpetanud.

trikk seisneb selles, et pärlite kokkuimemiseks tuleb tolmuimeja toru otsa asetada õhuke sokk, mis kogub pärlikesed enda sisse ja ei lase neil mööda toru alla tolmukotti vurada. selline sokitrikk. proovisin järgi - toimib!



loodan, et järgmises saates õpetatakse, kuidas eraldada helmeid tolmust, mille sokk ka väga hästi kokku korjas. kui see vinge tolmuimeja, mida mulle tutvustamas käidi, oskaks seda teha, siis ma isegi kaaluks korraks selle ostmist. teate ikka ju neid maailma parimaid, super tehnoloogiaga, pardakompuutriga tolmuimejaid (vabandust, kodupuhastussüsteeme), mis on ainus võimalus meid kõiki astmast päästa (sest tolmulestad söövad meie konservantidest läbi imbunud nahka ja nende tekitatud tolm on meile kahjulik ja meil kõigil on varsti astma)? soodushind, ainult 21 000. aga ma kahtlustan, et tal puudub pärlite tolmust eraldamise funktsiooni. nii et ainus võimalus on enne külaliste tulekut tolm põrandalt kokku imeda. see oleks vist lausa viisakas. noh, niivõrd kui see mu tavalise pardakompuutrita tolmuimejaga võimalik on.

pisikese inimese abil kokku miksitud pärlisegust sai käevõru. päris hea, et ma vahel püüdsin helmeid tooni järgi süstematiseerida, päris ilus segu sai. selliseid saaks sellest segust umbes 6-10 tükki veel. kes soovib?

massitoodang

pärlitöökojas valmis täna 5 käevõru ja 9 paari kõrvarõngaid. sellised lihtsad mõlemad, aga ma leian, et seekord kehtib küll see, et lihtsuses peitub võlu. nii mõnus oli neid teha, kogu aeg nii ilus vaadata. pärlid on ju nii ilusad. ja kui nad veel ilusasse kombinatsiooni panna..mmmmm....

panin neisse käevõrudesse puust pärleid, mis väga kaua juba kasutust ootavad. ja mu ühed kõige esimesemad savikatsetused leidsid ka oma koha lõpuks. ei midagi sofistikeeritut ega peent, täielikult juhuse poolt vormitud sigrimigrised pruunid pärlid. ja punased on ka meelega lopergused.


ma ei tea, miks need pildid nii tuhmid on. ma ei viitsinud nendega vaielda ka. olgu siis tuhmid. tegelikult on need ehted märksa säravamate ja võluvamate värvidega.

laada

mingi blogimislaiskus on peal. blogida iseenesest oleks - olen meisterdanud ehteid, oleme käinud teatris, kontsertil ja sportimas, doktoranditegusid teinud ja muidugi tavapärast igapäevast tööd. tegus aeg. aga ongi nii, et toimub igasugu toredaid asju, mida teha ja uudistada, ja see arvuti taga klõbistamine ei kutsu üldse. aga praegu väsisin ma just traadiväänamisest ära, nii et sobiv hetk blogida.

veider on see ehtetegu hetkel. meil on laadapaanika, sest tundub, et pole piisavalt ehteid, mida müüa. nii et tavapärase mõnusa loomingulise traadiväänamise keskele on tekkinud igasugu ratsionaalsusele pretendeerivad mõtted. milliseid ehteid osta tahetakse? kas peaks äkki tegema oma tavapärastele sasipundardele lisaks lihtsaid ehteid selleks, et ära realiseerida helmeid, mis seisma on jäänud? ja et üldse midagi müüa? aga kas on mõtet teha ehteid vaid selleks, et neid müüa? see on ju ikkagi hobi, mis peaks mõnus olema, ennekõike? aga meil on paanika ja stress... ühesõnaga vastuoluline lugu praegu. aga põnev ka. me Siretiga oleme erilised "ärinaised" ju kah :) eks näe, kuidas see kõik lõpeb. ja selle peab ka veel välja mõtlema, milline me väljapanek olema saab. me vastav varustus ja ideed on hetkel suht null vist.

mõned näited ka sellest, mis ma viimasel ajal kokku olen keeranud. vasakpoolsetes on kasutusel ühed hiljuti eestis müügile tulnud metallhelmed, mida kõik usinasti katsetavad. minu variant siis selline. parempoolsed on aga ühed sasipuntrasemad kõrvarõngad, mis ma üldse teinud olen. lisaks klaas -ja metallhelmestele on seal kasutatud ka mõnusaid ebakorrapärase kujuga kristallikesi ja garniiti (lillakas).

aga muidu on ilus suvi!:)