käisin Oxfordi ülikoolis

on uhke tunne kirjutada küll, et käisin Oxfordi ülikoolis. 2 päeva küll vaid, kuid siiski jäi tunne, et elasin paar päeva päris doktorandielu päris ülikoolilinnas, päris doktorantide ja doktorite keskel. käisime Kairiga 2-päevasel andmeanalüüsikursusel, mis oli lühike, kuid äärmiselt intensiivne ja asjalik. mulle kohe meeldib, kui peab pingutama, et aru saada, millest jutt käib, ja kõik inimesed ümberringi on minust targemad.

saabusime õhtul, otsisime linnast ülesse me mõlema ööbimispaigad, sõime bussipeatuses türklaste toidubussist ostetud praekartulit ja kobisime ära magama. hommikul tutvusin sakslastega, kohtasin juba varasemat tuttavat Lorenzot ja seni veel võõrast paljulapselist pardiperekonda, kes pidada paari tänava ületuse kauguselt aeg-ajalt kolledžihoovi külastama tulema.

sest pardike on väike ... ja moonid pikkkad pikkkad pikkkad


otsisime üles loengukoha, kus veetsime terve pika päeva. kusjuures lõunaks pakuti vaid võileibu ja kartulikrõpse (inglismaa kuulus suurepärane kokakunst). õhtul hiilisime kairiga minema, korraldasime linnas korraliku foto- ja turistisessiooni ja einestasime kahekesi ääretult toredas Giraffi nimelises söögikohas. sõime suurepärast mehhiko sugemetega toitu. lihtsalt ei viitsinud ülejäänud seltskonnaga suhelda ega ka inglise suurepärast cuisine'i nautida.


Järgmise päeva stsenaarium oli enam-vähem sama, ainult et lõunapausi ajal pistsime oma võileivad käppelt kinni ja sibasime linna, et mõnd raamatupoodi lahtioleku ajal tabada. tabasimegi. ja tabasime raamatuid ka. oi kui raske kott tagasitulles oli! Inglismaal teatavasti on KÕIK raamatud inglse keeles! pärastlõunane loengusessioon, see kõikse keerulisem, möödus uinudes. keeruliste Heckmanni selektsioonimudeli valemite selgitusest ei jõudnud silpigi mulle kohale. nägin tõesti kurja vaeva, et mitte pingi alla norinal vajuda. hiljem arvutipraktikumis jõudis paar õrna ideed siiski kohale. õhtul toimus meil veel väike shoping Oxfordi nännipoes, kust Oxfordi ülikooli tekstiga särke ja pusasid sai. pool linna paists sellesse vormiriietusse riietatud olevat. peamiselt küll väga noored suvistel keelekursuste osalevad itaallased ja prantslased. esimest korda kodust välja saanud, lällasid nad tänavail hiliste õhtutundideni. oi küll tänavad olid õhtuks räpased. eriti mcdonaldsi läheduses.

teise päeva õhtusöök oli kohas, kust ma oleks ukse pealt tagasi pööranud, kui meile seda poleks soovitatud. õnneks polnud kogu koht nii õudne kui kitsas pime koridor, kust näkku lahvatas alkoholi ja higisegune läppunud õhk. disainist ja kujundusest oli koht ka puutumata. nimeks oli pubil The Eagle and Child. Selle koha kunagised püsikunded Tolkien ja C.S. Lewis kutsusid seda küll the Bird and Baby. See oli nende lemmik watering hole, kus nad jõid ja kirjutasid, kirjutasid ja jõid :) laenasin Wikipediast pildi ruumist Rabbit Room, kus me ka istusime. jälle natuke uhke tunne tuli peale. veider asi see ajalugu, kui seda vahel tunnetada.



üldiselt paistabki linn koosnevat ülikooli kolledžitest ja pubidest. kolledžid on suurejoonelised ja ilusad. nad olid üldjuhul külastajatele suletud, aga kuna me Kairiga olime majutatud kahe erineva kolledži ruumidesse, siis õnnestus meil neist kahte, Nuffieldi ja Lady Margaret hall'i ka seestpoolt näha. oi, ma tundsin end kui tähtis professor, kui me minu tuppa astusime - suur suur tuba vana massiivse tumedast puidust kirjutuslaua ja raamaturiiuliga, superilus vaade Nuffieldi kolledžihoone sisehoovi. mul vedas, sest Kairi oli täiesti tavapärases ühikatoas, mille vaade avanes ehitusplatsile.

Nuffield college


Lady Margareti hall'is oli seevastu imekaunis suur aed. Haljastus oli kõikjal linnas naljakalt tootsipeenralik. Jäi mulje et keset korralikult pügatud suuri muruplatse oli juhuslikult külvatud erinevaid kõrgeid taimi, mis seal siis ristirästi, kohati puhmaid moodustades kasvasid. isegi tänavapostide küljes rippuvates lillepottides kasvas vähemalt 5 eri sorti ja värvi lilli, kõik segiläbi.

Lady Margaret hall


aga see hooletu elegants sobis sinna vanade ja määrdundvärviliste hoonete vahele imehästi. hoonedki ei näidanud tagasihoidlikkust üles vaid pigem lopsakust ja edevust. no milleks on tarvis, et täiesti juhuslikust kohast kõrgub hoonet ümbritseva müüri keskelt kaunistustega ehitud post? ja mõne maa tagant veel üks post, aga kõrgem. ei olegi tarvis. puhas edevus.



ilm oli loomulikult kogu me sealolemise ajal pilves, hall ja kõle nagu ka piltidelt näha. hea, et ei sadanud. jalgrattad on popid ja tänavasildid toredad. sõbralik, ilus ja ajaloohõnguline linn see Oxfordi linn.