Öine statiiviimproviss

Tänase õhtu õppetunni teema on "statiivi vajalikkus ja alternatiivid". Esmalt tuleb veenduda, et ilma statiivita on ikka päris raske öösel pilti teha. Mõtled küll, et mis ta siis ära ei ole need paar sekundit suur ja raske Nikon käes hinge kinni hoides paigal seista nii, käed ei värise ja tasakaal ära ei kao. Aga ei. Võimatu. Elu pulbitseb soontes täiesti kontrollimatult ja takistab fotokunsti. Õigemini on tulemuseks nii suur ja abstraktne kunst, et ma seda ei mõista.

Teiseks tuleb tõdeda, et suhteliselt vähe on linnas asju, mis õiges kohas asetseks. Ehk siis asju, mille peale kaamerat toetada niimoodi, et objektiivi ette midagi mõistlikku samal ajal ka jääks (Ilmselt on linn ehitatud alles pärast statiivi leiutamist). Ja teha siis pilti sellest, mis lihtsalt mugavalt kaamera ette jääb... oii, palju täiesti mõttetuid, aga see-eest teravaid pilte saab!?

Proovisin kasutada puutüve, aga see ei osutunud just maailma kõige stabiilsemaks toetuspinnaks. Oleksin tänulikkusest puukallistajaks hakanud, aga jäi ära. Seljatoeta pargipingid on suurepärased inimeste jalgade ja muru ja pimeda pargi pimedate puualuste pildistamiseks. Aga seljatoega pargipingid on kusagil mujal. Prügikast ei kõlba millegiks, sest haiseb. Kõige parem on kõrgemat sorti aed, kaitesmüür või tara. Esiteks on need head ja stabiilsed, toetavad hästi nii kaamerat kui ka seljatoega pinkide otsimisest ja hinge kinnihoidmisest väsinud fotograafi. Teiseks, ma ei pea ilmselt ütlema, on see suurepärane viis näha, mis tara taga peidus on. Peaegu sama hea kui kahekordse bussiga keset Tartut sõit. Ainult et oht politsei kaela saada naabri Valvelt või öises vahetuses töötavalt korstnapühkijalt on suurem.

Aga aitab jutust, asume tulemuste piduliku presenteerimise juurde. Sellistest enam-vähem okei vaatega kohtadest võite siis leida enam-vähem okei aia või posti, kuhu siis enam-vähem okeilt kaamera peale asetada ja enam-vähem okei ööfoto teha. Selline enam-vähem okei sõnum ja kontseptsioon siis täna minu poolt.

Läksin lõuna ajal poodi süüa ostma ja läksin botaanikaaiast läbi nagu ikka. Ja mis ma märkasin, sügislilled õitsevad!? Alles see oli, kui sai esimesi päikesevalgust uudistama tulnud õiekesi otsimas käidud ja siis tulbimeresid imetletud ja...

aeg lendab. arvan, et aeg on lennuk. võibolla isegi rakett.
mott

:)

Glasgowst tagasi. Seekordsele reisile lisas vürtsi lugematu arv äpardusi, probleeme ja probleemikesi, tõrkeid ja takistusi. Elavama fantaasiaga inimesed suudavad ehk leiutada veel midagi, aga minu arust oli see, et lennuk alla ei kukknud, ainus selle reisi õnnestunud asi. Ja selles valguses muidugi tundub kõik järgnev tühitähi. Aga olgu see teile hoiatuseks ikkagi kirja pandud!

Et kõik ilusti ära rääkida, kuluks liiga palju aega. Mõned erdamad hetked vaid. Alustame laupäeva hilisõhtust, kui enne uinumist viirastus mulle järsku lennukipilet .... ilusti kindlalt reisibüroo nädalavahetuseks suletud uste taga. Unustamise maailmarekord paluks minu nimele kirjutada - unustasin lihtsalt piletile järgi minna. Ärge teie nii tehke, sest lennufirmad küsivad jaburat raha uue pileti väljaprintimise eest ja kõigi firmade pileteid vist ei saagi. Aga tühja temaga, vähemalt ei jäänud reis päris ära ja see, et kõik lennukid hiljaks jäid, ei morjendanud ka enam niiväga.

Et mina mõned tunnid hiljem kohale jõudsin, polnud midagi. Ennegi keset ööd võõrasse riiki kohale jõutud. Et aga pagas ka neljanda päeva õhtuks ikka veel kohal ei olnud, ajas küll siiralt vihale. Ühe samuti kohvri kaotanud ja seetõttu soomlase kohta ebatavaliselt ärritunud ja jutuka soomlanna õpetuste järgi loksusin ise bussiga lennujaama kohvrit nõudma. Sain ka, kenade šotlaste käest, kes oma võimatus inglise keeles lustlikult rääkisid, kui hästi neil on, aga kui halvasti on Londoni lennujaamas, kus mu kohver kaotati. No tore.

Ilmselt oli see mulle, asjademaailma kummardajale, vajalik õppetund selle kohta, kuidas tegelikult pole eksistentsiks ikka peaaegu mitte midagi tarvis. Toanaaber oli lahke ja laenas hambapastat ja shampooni, mõned vahetusriided ostsin ka ja oligi kõik. Aga ärgu see lennufirma arvakugi, et ta pääseb!? Varsti saavad mu kurja kirja koos kõigi vastavate nõudmistega.

Absurdsuse tõttu mu lemmik vahejuhtum algas aga sel hommikul, kui toanaaber oma kohvri (jaa, tal oli kohver!) võttis ja ära sõitis ja kui mina, ikka veel kohvritu, konverentsilt naastes leidsin eest täiesti tühja ja koristatud toa. Nad olid kõik mu asjad lihtsalt kõik minema visanud! Loogiline ju, et kui kohvrit pole, pole ka elanikku, isegi kui maha on ”unustatud” võtmed ja telefon ja mõned särgid ja pesu ja õlakott ja raamat ja paberid ja shampoon ja hambahari-pasta ja ... Järgnes lõbus mäng, otsi prügi seest tuttavaid asju. Peaaegu kõik leidsime. Vaid üks mingisugune juustesse mäkerdatav asi, mis peaks ilusa soengu tegema, ja värskelt soetatud särk jäi kadunuks – seda polevat lihtsalt olnudki. Muidugi, ilus värskelt ostetud särk, mulle meeldiks ka, kui ma sellise lihtsalt kusagilt leiaks. Ja hambaharja ma tagasi ei tahtnud. Oi, aga ma olin selleks ajaks juba nii endast väljas ja väsinud, et tekitasin neile seal päris draama kohe. Täismäng, isegi pisarad olid platsis.

Lohutuseks arvati aga, et piisab, kui nad ostavad mingist odavast toidupoest hirmsa haisuga superhüpermegagiga tugeva efektiga juuksegeeli ja hävitan-kõik-igemed välimusega odava hambaharja. Nonoh. Hea, et nad mulle särki asenduseks ostma ei hakanud. Oleks ma aastaid 10-20 vanem ja soliidsema-tõsisema välimusega, ei julgeks nad iial midagi sellist kompensatsiooniks pakkuda ja ehk oleks ka pähe tulnud sel va landladyl (koristajate ülemusel) vabandada, mitte vaid õigustada ja välja vabandada. Ma mõtlen, et vist tasuks olla kergelt solvunud.

Kõiki väikeseid probleemikesi hotelli broneeringu ja maksmise ja uksekaardiga ma ei hakka kohe mitte loetlemagi. Ja kohver saabus tagasi koju koos minuga. Kaetud oli ta, vaeseke, küll mingi rohelise lögaga, aga vähemalt saabus.

Oii, ja ma unustasin – ettekanne läks küll hästi. Ja üldse polnud kogu see reis paha, kuigi linn ise erilist muljet ei avaldanud. Pilte on vaid väikesest osast linnast – fotokas nautis ju viimase õhtuni kohvris lennujaamamelu. Aga üldiselt hämmastas see, kui korratu ja räämas linn oli. Suuremad tänavad olid veel enamvähem okei, aga majadevahelised laned ajasid hirmu peale. Mingi hetk uitasin suhteliselt hirmsates kohtades, kus mingid kahtlased elemendid mind kõnetasid ja midagi tahtsid. Ähmaselt sain ühe jutust aru, et ta tahtis ka pildi peale. Palun, siin ta on. Teine vist tahtis mind pildi peale.

Aga mu lemmik tegelane oli üks viisakas härrasmees, kes peatus, et ta mu pildi peale ei satuks. Kui pilt tehtud, vaatas hämmeldunult seina, mida ma pildistasin, vaatas hämmeldunult mind, uuris mis ma pildistan. Ja kui ma ütlesin, et seina, siis osutas näpuga oimukohale ja kõndis minema : )

Veel mõned pildid. Glasgow ilusatest kohtadest otsige pilte googlest. Ma harrastan koledaid kohti, mis muidugi Glasgows iga nurga tagant ka vastu vaatasid. Inimesi püüdsin ka sel korral mõned. Kaua sa ikka maju ja lilli ainult pildistad. Aga hooaja värv tundub olevat kollane.

Oh seda rõõmu, terve järgmine nädal ei saa ma tööd teha : ) Olen hoopis Glasgows sellisel üritusel. Väga uhke ja suurejooneline konverents. Saab vahelduseks jälle tarkade sotsioloogide seltsis innustuda ja mõelda, et peaks ka ükspäev ikka päris teadust tegema hakkama...

Aga jooksmine, kuramus, ei taha jälle kuidagi päevaplaaniesse ära mahtuda.

fotosport

Hoiatus: järgneb fotojutt. Mittehuvilistele ilmselt igav.

Viimasel ajal vaevab mind mõte, et kui mul oleks palju parem kaamera, siis ma teeksin palju paremaid pilte. Natuke kahtlane mõte, mõtlesin kahtlevalt. Et kontrollida mõtte tõesust, laenasin sõbralt kaamera - sellise uhke digipeegli Nikon D80.

Mu elevus vähenes aga mõne hetkega ja mõtted olid kotitäie fotovarustusega (kaamera, välk, 3 obkejtiivi) kodupoole vudies küll väga fotograafiakauged. Kaalusin kordamööda kas oleksin pidanud enne jõusaalis muskleid pumpama või jõumeeste putru sööma või mõlemat, et selle tonne kaaluva fotovarustusega koju jõuda. Või ehk kusagilt kaamel hankida? See ei ole ju normaalne, et kunstiinimesed, mida fotograafid, ma arvan, on, peavad nii heas füüsilises vormis olema.

Niisiis, rammu on vaja - see oli esimene õppetund. Okei, aga seda saab häda pärast arendada. Aga murettekitavam asjaolu on mu käsi, mida mingi trikiga suuremaks ei anna venitada. Vahel imestan, kuidas ma nii väikeste kätega küll toime tulen. Üks kursaõde tegi mu käest pilti ja iga kord naerab, kui mu käsi näeb. No kuidas sa hoiad sellistega mingit suurt kolakat käes? Muidugi lähevad sõrmed krampi ja surevad ära.

Nii et ma ei tea, mu kaamera peamiseks valikukriteeriumiks kujuneb vist suurus ja ergonoomika. Naisele kohaselt peaks muidugi värvi järgi valima, aga ma kardan, et nad on kõik väga tõsist musta värvi. Naistele roosasid läikivaid versioone veel pole. Tõsine fotograafia on ikka meeste ala. Ime kah, kui kaamerad nii suured ja rasked on. (tore feministinäru jutt, eksole). Nii et aitähh kaameratootjatele minu fotohuvi ja entusiasmi õõnestamise eest!

Aga muidu päris nuputamist võtab ikka sellest uue kaamerast arusaamine, eriti kui enne Nikonit pole käes hoidnud või kui ühtegi objektiivi oma elus pole kaamerale ette või eest ära keeranud. Aga väga äge on. Kusjuures olen ma ju piisavalt tobu selleks, et mõtiskleda selle üle, kuidas saaks teha nii, et ma näeksin ekraanilt seda pilti, mis ma teha tahan. Aga noh, peegelkaameral peab ju läbi selle augu, mis inglise keeli on viewfinder ja eestikeeli vist pildiotsija, vaatama. Ekraani pealt pärast saab näha ainult pilti, mis juba tehtud. Prillikandjal on see pildiotsija kergelt ebamugav, aga pole viga. Harjub. Oi appi, ja see fix objektiiv, see on ikka nii harjumatu asi - ei saagi zoomida, kujutate pilti. Jalad on zoomiks. Mis näitab veelkord - fotograaf peab ikka üks sportlik loom olema.

Nii et ma olen õigel teel, et püüan spordiga sõprust sõlmida. Muideks 0len juba 6 korda jooksmas käinud. Väga mõnus on. Ja nüüd ma mõistan ka, miks tuleb jooksmise ajal muusikat kuulata. Selleks, et ei kuuleks kuidas teismelised ruladega poisid su selja taga irvitavad: "Öhöh, jookseb! Öhöh, tahab alla võtta. Öhöh". Ja siis su ilmselt naljakat jooksustiili matkides sul sabas sörgivad.

Ja lõpetuseks siis mõned Tartupildikesed Nikoni sulest. On küll vist kvaliteetsemad, selgemad. Miskit digiläbu pole peal. Aga ma pean veel katsetama, et teada saada, kas pilti teen mina või kaamera.

Ja päeva lõpetab meeleolukas diskotanssi : )

Kohtume diskol!

Päeva laul Linda Perry - In my dreams

millised emotsioonid!!!

Reklaamipaus

Osta raamat!





Raamatupoodidesse on jõudnud suurepäraline luuleraamat Lehekuutuul ja ritsikasirin Urmas Karu sulest. Lõbusad, kerge kiiksuga, kuid samas südamlikud ja mõtlikud murdeluuletused. Sobib nii noorele kui vanale :)



Hakka doonoriks!
Verekeskus vajab verd. Teate ju isegi, kui palju õnnetusi pidevalt juhtub ja inimesi vigastada saab. Ja samal ajal on Eestis umbes 2,6% elanikkonnast doonorid, mis on kaks korda vähem, kui oleks tarvis.

Nii et vut vut vut, jalad selga ja verekeskusesse! Ma käisin täna. Päris tore on seal kohe, inimesed on rõõmsameelsed ja hea tunde saab teadmisest, et olen kedagi pisutki aidanud. Ja hirmus ka üldse ei ole :)




Nuusuta lilli!
Ostke toredate tädide käest lilli. Mina eile ostsin lillherneid. Ma ei tea, kuidas need kaubamaja esised tädid nii armsad ja soojad alati on. Ja lilled on lihtsad ja ilusad - ilmselt hoole ja armastusega kasvatatud. Väga nunnu värk :) Ja oi kui äge neid veel pildistada on!








mulle meeldivad udused ja ärapõlenud pildid, tehke mis tahate

Mul ei jagu oma sportlikkuse ja tubliduse kirjeldamiseks lihtsalt sõnu! Nädalavahetusel oli selline pidulik sündmus, et mu baik kompjuuterile viskas ette kolmekohaline number, mis tähendab, et kuu aja jooksul sõitsin üle 100 km. Tänaseks on sellest saanud 129,48, kui nüüd piinlikult täpne olla.

Et aga mõista kogu selle piduliku sündmuse tähtsust, tuleb alustada algusest. Päris pisikesena oli mul kolmekas, millega sai aias mäest alla sõita - tegu oli vist mingi nõiamängu põgenemise stseeniga, kui ma nüüd midagi päris segi ei aja. Siis tuli abiratastega ratas, millega sai maal heinamaale vurada, et lehmale leiba anda. Siis sain isa töökaaslase tütre vana školniku, millest mäletan vaid seda, et tal tuli keset linna lenks küljest ära ja et üks hea onu tuli nõutule (ja tõenäoliselt nutta tihkuvale) tüdrukule appi ja monteeris selle tagasi. Aga ega tal pikka iga sellegipoolest polnud. Siis meenub, et ühel suvel sai käidud kusagil kasvuhoonetes rohimistööd tegemas - onu käest laenatud kokukaga, mis paraku mu palgapäeval ära varastati. Ja sellega enam-vähem mu ratta-ajalugu ka piirdub. Spordiajalugu ka. Võime lisada veel piinarikkad kehalise kasvatuse tunnid, mõned nädalad tennisetrenni ja esimese klassi võimlemisringi, ja ülikooliaegse shapingu, aga üldiselt on siin tegu läbi ja lõhki ebasportliku isendiga. Spordipõlguriga lausa. Aga no mis sporti sa muusikakooli, laulukoori, kunstiringide ja käsitööringi kõrvalt ikka viitsid enam teha?

Nii et 100 km kuu aja jooksul on midagi erakordset. Ja no pühapäeval sõitsin 36 km. Ma ei teadnudki, et mööda ühte linna nii pikalt sõita saab. Siinkohal soovitan kõigile Raadi pargi juurest algavat jalgratta-rulluisu-rullsuusa-kepikõnni-muidukõnni teed, mis Kõrvekülla viib. Väga mõnus on seal vurada. Kuigi rõõmsatel jalgratturitel (=suu kõrvuni) võib mõnevõrra probleeme tekkida suuhügieeniga hiljem. Noh, et putukaid hammaste vahelt vaja välja urgitseda. Ja siis jooksmas käisin ka veel ükskord, selle toreda programmi järgi.

Oi, ja teate kui tore on pühapäeva varahommiku Tartu. Linnas liiguvad ringi vaid eelmisest õhtust linna ununenud pidulised, nende piduliste tühju pudeleid noolivad tegelased ja tervisesportlased. Mu lemmikuks oli aga üks tülpinud näo ja kübaraga proua, kelle jalgratta lenksu küljes korvis istus paks karvane ja veel tülpinuma näoga kõuts, käpad lõdvalt üle korviääre tilpnemas. Vaatas mind, kui ma emajõe rannas laste mänguväljakul kiikusin : )

Aga ma ei tea, kas asi on mu kaameras või milles, aga pimedas on ikka nii raske pilti teha.

LearnToRun

Keegi tarkpea on välja mõelnud treeningkava, mismoodi minusugust tuntud jooksupõlgurit jooksma motiveerida ja õpetada. 13 nädala pärast peaks jõudma 10 km joosta.

See tundus meile Heleniga nii suurepärane plaan, et 15 minutit pärast selle leidmist olime juba õues :) Ja tõesti, ei saa kurta, et motivatsioon kuhugi kadunud oleks. Päiris uhke tunne oli läbida ettenähtud kava mängleva kergusega. Seda ei ole veel juhtunud, et keegi minu võimetele vastava normi või kava või eesmärgi oleks püstitanud (ma ise pole elu sees vist sportilikke eesmärke püstitanud). Aga noh, 8 korda minut aega joosta oli päris jõukohane :) Mäletan õudusega, kuidas ma kehalise kasvatuse tunnis pärast Cooper'i testi veri peas keemas staadioni murul ristseliti maas arvasin, et pea plahvatab.

Ühe korra olen veel vabatahtlikult pärast kooli lõppu jooksmas käinud, aga see lõppes umbes samamoodi. Aga ilmselgelt oli tegu ka üledoosiga. Vaatame, kuidas nüüd läheb.

Siin ka lubatud Mustvee ja Kallaste pilte:

Kallaste






Pääsude kodud Kallaste liivapaljandis


Kallaste vaarao, kui ma ei eksi


Linnuhirmutamine - meelelahutus Kallaste moodi


Mustvee


lihtsalt paat

Foto- ja muiduretk

Käisime imetlemas Kallaste imetlusväärset kallast ja Mustvee vett, mis tegelikult ei olnudki must.

Kallastes on turistidel põnev. Seal on täpselt kaks vaatamisväärsust - liivakivipaljand ja vanausuliste kirik. Kirikusse sisse ei saa ja nii tuleb seda eriliselt kummastavalt renoveeritud hoonet aia tagant piiluda. Tore muidugi, et kiriku eest hoolt kantakse (erinevalt ülejäänud Kallastest), aga ma poleks nii kindel, et 19 sajandi hoonele just sellise raudse turvaukse ette peab panema. Jah tõesti, sel pildil on kiriku uks. Tellised on väravapost. Kas pole kaunis raamistus sel uksel?!

Päris jahmatamapanev värk. Seda enam, et elu linnakeses paistis olevat rahulik. Lapsed vurasid vanadel käuladel, tädid asjatasid linna ainsa poe ees turul porgandeid, sibulaid, Poola põõsa taga toodetudriideid müües. Onud muutsid niru või kakerdasid purjuspäi mõmisedes tänaval. Ka see tädike, kes kiriku ees muruplatsil päevauinakut tegi, ei paistnud kirikule erilist ohtu kujutavat. Nii et ma ei tea, kelle eest neil kirikut vaja kaitsta oli. Turistidehordid olid ka meeletud. Meie + 2 inimest.

Liivapaljand see-eest oli ilus värviline. Ilus kodu neil kaldapääsukestel. Ainult et keegi on hakanud kaldale liiva sisse nimederaamat koostama. Iseenesest on muidugi mõistlikum liivakivisse kui liivale oma nime kirjutada, aga see raamat vajaks kujundajat ja toimetajat. Üldse oleks sinna Peipsi äärde vaja talente. Mustvees ei olnud järves ujumise saundträkk eriti professionaalne, vajas produtsendi kätt, mis skuutrivendade tekitatud helid linnulaulu ja lainete laksumisega miksiks.

Seda, milline pääsuke, millises augus elas, teada ei saanud. Nad harrastasid sööstlaskumist ülehelikiirusel. Mingid meeletult suured vindiparved lendasid ka ringi, aga otse loomulikult oli mul alati fotokas valel ajal vales kohas ja asendis. Nii et loodusfotograafi minust endiselt pole. Vähemalt elusloodus, mis eest ära lendab, tekitab raskusi. Lilledega on lihtsam.

Üldse läks piltidega nadisti. Laenasin vahepeal fotoka välja ja kui tagasi sain, ei taibanud vaadata, mis kõik toredaid funktsioone katsetatud ja nuppe vajutatud on. Ja nii said kõik sajad pildid eriliselt halva kvaliteediga (ISO 400 oli by default, kui kedagi huvitab. Ja mu kaamera puhul tähendab see seda, et detailide asemel on lilla-rohe-kollane hägu). Märkasin alles bussis teel Mustveesse (Mustvette? Mustveele?) et midagi on nihu, aga selleks ajaks olime juba oma 6 tundi ringi hänginud ja pilte plõksinud, nii et Mustveel ei viitsinudki eriti nagu enam. Kokkuvõtlikult siis mitte eriti produktiivne fotoretk.

Aga Mustvee on elusam linn kui Kallaste - skuutrid ja baarid ja inimesed ja Tsehhi tsirkus ja kohviku PepsiSands disku toimus ka õhtul. Sinna me kahjuks ei saanud jääda, piirdusime kohvikus meeleoluka Eesti mussi ja burksi nautimisega ja lahkusime bussiga ära koju.

Pilte tuleb varsti juurde. Aga hiljem. Praegu ootab ees vanaemakülastus.