Lehekuutuul ja ritsikasirin. Urmas Karu.

LAULU
Nii miu sügiskuldse,
leivalõhnatse ja muldse,
vasta õhtat murekuldse.
Sõna
kõik, mes kodumurdse,
süame kül'lest
murdse.

--

ÕLLELAUL III

Tuia külä vahel tiira-taara.
Pää om suminan kui mesitaru.
Tervet ilma väl'lä iks ei naara,
tollest saa mia naarutagi aru.

Tervet ilma sülle iks ei kraba.
Kes tuu jõvvass kanda toda pahna.
Nuu, kel süli täis, ei ole vaba.
Nupust nihestunuva om kah na.

Elovanger viirdup perimäge.
Kae kuis kaikit kõdaride pildu.
Tahass nätä, kas miul jätkup väge
palutada säl'lä takast sildu.

Tolkne küla vahel, silma like.
Pään peäp palagaani mesitaru.
Ütest silmäst naara,tõsest ike
kuni pääst lät viimäne kui aru.

---
Kel huvi, mida see ilus raamat endas veel peidab, otsige hästivarustatud raamatupoodidest. Või küsige minu käest.

----

Sain vahepeal teada, et roosa põrsas avab kollase ukse. Jabur ja arusaamatu? Minu arust ka. Õnnelikud on need, kes mõistavad.

selles valguses tunduvad mu igahommikused võileivad eriti igavad ja ebatervislikud: the art of breakfast

muidu värvin seina.

reedeõhtu

Minu postiindeks 50410 EI OLE ALGARV Aarne postiindeksi test / Aarne bloog

Rabarberikook, väga maitsev.

Eile toimus Antoniuse aias kontsert-etendus Põhjala Saladused. Esines Taani viikingite muusikat mängiv Krauka, mis ületas oma energilisuse, võimsa laulu ja kaasaegse helikeelega kõik mu ootused. Folgihingust oli selles ürituses. Lisaks veel moedemonstratsioon, mis lükkas ümber väärarusaama nagu oleks vanal ajal kõik eestlased vaid valgesse linasesse riietunud. Oh ei, märksa värvikirevam ja uhkem oli see kõik, nagu juuresolevatelt illustratsioonidelt näha.




Vahel on hea ja värskendav minna kuhugi, kuhu minemise peale iial ei tuleks, kui poleks Sõpra, kes kutsuks. Teine maailm, teised inimesed, kes elavad teistsugust elu, vaimustuvad teistsugustest asjadest kui need, mida mina ja need, kellega ma igapäevaselt suhtlen, õigeks ja heaks ja huvitavaks peavad. Kitsas on see maailm, milles elame.

Mul on sõpradega väga vedanud.

Eile oli hea päev - kohtusin tähtsate ja tarkade inimestega (sh. proua sotsiaalminister, kes vaid 3 korda mu jutu ajal haigutas).

Ja õhtul ostsin omale karikakraid.

Täna tahan ma teile rääkida sellest, kuidas ma endiselt üldse pilti teha ei oska. Nii et hoiatan, midagi head siit oodata ei tasu - näitan eriti haledaid pildihakatisi. Eile sõitsime rattaga mööda kaunist Eestimaad tervelt 22 km (elagu kilomeetri lugemise masin!). Kaamera ka muidugi kaasas ja võimalusi suurepäraseid kaadreid saada oli iga nurgatagune täis, aga midagi ei tulnud välja. Jalgrattasõit tuli oluliselt paremini välja. No vaadake kui hästi minu kontseptsioonid tulemusega kokku lähevad!?

1. Kuldse viljapõllu kohal graatsiliselt lendlev linnuparv. Ausalt, nad lendasid kogu selle aja kui ma kaamerat kotist välja kohmisin. Tabasin nad puhkehetkel, mis kests kuni ma kaamera tagasi kotti sain. Varesele valu!











2. Uhke lind sinitaeva taustal, suled läiklemas, terav kus-on-kala pilk silmis. Ja loomulikult oleks pidanud pildilt aru saama, mis liiki isendiga tegu on. Mu vaene kaamerakesekene võib sellistest piltidest vaid unistada.













3. Saaki ootav ämblik päikese käes udupeenel võrgul peesitamas. Ämblikku polnud kodus ja pildile jäi vaid tuuline udune võrk ja mingi ebamäärane valge objekt. Ma arvan, et tuul viis ämbliku minema. Meeleheitlikud katsed kinni hoida luhtusid, hoole ja armastusega kootud võrk rebenes ja ämblik lendas kui lind (vt eelmine pilt). Jääb üle loota, et seal, kus ta uusi võrke koob, on ohtralt kärbseid. Ja tuulevaikus.














4. Piimjas vesi kauneid mustreid moodustamas. No teate küll selliseid pilte, kus pika säriajaga on pildistatud ja vesi on nagu piim. Oi, ma nägin vaimusilmas suurepärast pilti. Vahva oleks olnud seda piimjat värki nende varjudega kombineerida, aga kaugemalt vaadates nägi see vesi eriti mannetu välja. Ükskõik, mis säriaegade ja värkidega ma ei katsetanud, ei tulnud seda pilti kusagilt. Ma olen täiesti nõutu.













Ehk saaks abi Sontagi raamatust "fotograafiast", mis olla nüüd ka eesti keeli ilmunud. Ei tea, kas julgen lugeda. Pärast on veel hullem.

Aga raamatutest rääkides - lugesin puhkuse ajal läbi juhuslikult ette jäänud Edit Whartoni Süütuse aja ja Haruki Murakami Lõuna pool piiri, lääne pool päikest. Üksteise järel lugedes veider paar. Ootamatult sarnaste süzeedega - mõlemas oli peategelasel suur ja sügav aga kättesaamatu armastus, millest ta mingil põhjusel loobus ja mida taga igatsedes hing aastakümneid haige oli. Süütuse aeg kirjeldas oksendama ajamiseni New York City kõrgklassi rõvedalt reglementeeritud elu 19 saj lõpus. Eks sa proovi seal oma südame järgi käituda, kui see üldse sünnis ja maitsekas ja kombeks pole. Murakami raamat oli kuidagi hõredam ja lihtsamini loetav, armastusloo kesksem. Kusjuures ei maksaks lasta raamatututvustusest ennast eksitada, Murakami raamat pole oluliselt erootilisem armastusromaan kui need, mida erootiliseks ei nimetata.

Lõpetuseks veel "fotograafia" kõige hullem variant - kontseptsioonitu plõks, üks miljonist omasarnasest. Lihtsalt tundsin tuules sahisevat viljapõldu vaadates ja kuulates vastupandamatut vajadust takjanupust pilti teha. Mitte põllust :)

Elusalt Saksast tagasi. Ja tagasi tööpõllul, mis minu äraolekul täiesti umbrohtu on kasvanud. Nii et ega pikalt siin aega jutustada polegi.

Puhkust jäävad meenutama kerge väsimus hilistel õhtutundidel veini ja raki saatel jututamisest ja Bollivuudi muusikaga naljakast India tansulkast ja bremerliku pühapäevase jalgrattaretkega päikeses ärapõletatud nina. Päike oli lihtsalt ootamatult ere. Neil on seal tavaliselt ehtne koerailm. Retk ise oli aga imetore, väntasin üle 15 km hirmvana jalgrattaloksuga Bremeni külje all põldude, metsatukakeste ja pisikeste hoolitsetud külakeste vahel. Jänesed kalpsasid ringi, lehmad sõid rohtu, linnud sulistasid rohelistes ja haisvates kraavides. Ja pool Bremenit ratastel ja rulluiskudel seda kõike naudisklemas.

Palun aga mitte valesti mõista, metsikust loodusest oli asi kaugel. Ordnung vaatas vastu kõikjalt - niidetud murust ja värvitud majadest, geomeetriliselt pügatud põõsastest, veatust asfaltteest, liiklejate reeglipärasest liikumisest. Jäneski kalpsas korrapäraste hüpetega ringi. Kahjuks suhteliselt kaugel, nii et raske oli öelda, kas oli tegu ka hoolitsetud isendiga.

Ükspäev püüdis Aigul mind lõbustada sellega, et püüdis mind doktorantide lõpuaktusele vedada. Aga ma tegin poppi, käisin shoppamas ja lugesin kohvikus raamatut hoopis. Aga ta hiinlasest sõbral kihlasõrmuse otsimine oli küll armas tegevus. Nii toredasti elevil oli ta. Pealegi tasus ära - ta juhatas meid linna parimasse hiinakasse pärast.

Fotograafilisi saavutusi pole . Sombuse ilma pildid on alati nii hirmsad, et ma ei hakanud neid tegemagi. Küll aga pakun teile piltmõistatuse. Vähemalt mulle on see küll mõistatus (füüsika õpetaja pani mulle 4-. näo eest)


Aga hea on tunda, et mõned sõbrad on täpselt sama sõbrad edasi kui nad varem olid. Isegi kui neid kord aastas mõneks päevaks vaid näeb. Ja see et Aigul pildil nii pöördes ja pooleks on, ei muuda asja : )

Täna sõitsin 10 km. (jahh, nüüd jääbki nii. hakkangi kilomeetreid lugema ja raporteerima). Kusjuures käisin lihtsalt linnas asju ajamas.

Ja eile sain Heleni käest imeilusa kimbu rukkililli ja karikakraid. Nii armas. Eelmised rukkililled olidki ära närtsinud. Need andis mulle sõnatult kohvikus üks võõras mees. Kõrvallaua neiud said teise kimbu. Nii lihtne ongi hea olla ja teise inimese päeva midagi sooja ja ilusat tuua.





'








Uus plaat: Everything But the Girl - The Platinum Collection ja hittlugu Missing

Mängurõõm

Rattapoe toredad inimesed panid eile rattale külge spidomeetri. Karbi peale on küll kirjutatud Bike Computer ja eks ta tõsi ole, tegu on ikka millegi enamaga kui lihtsalt spidokaga. Pigem nagu spioon. Igatahes jälgib igat mu liigutust, analüüsib ja siis raporteerib.

Eilse päeva raport: 16 km, keskmise kiirusega 14 km/h, max kiirus 35 km/h. Oleks ma enne teadnud, et 16 km niiii lühike maa on!? Kodust läbi Annelinna Ihastesse, seal väike tiir ja tagasi. Ja ongi. Ise olen igatahes rahul. Kuigi see 14 km/h on peaaegu nagu paigal seismine, aga seda see linnas inimeste vahel sõeludes sõitmine ongi. Peaks välja mõtlema nüüd mingi toreda koha, kus inimesed ei siibreda.

Selline mänguasi mul siis nüüd : )
Nüüd ratta selga ja poodi ja asju ajama. Homme väljamaale minek ju.

Määää

Täna hommikul ärgates ja veel viimaseid hetki voodis lesides imestasin selle üle, kuidas töö on me ühiskonnas nagu püha lehm. Prioriteet nr1. Puhkus ja vaba aeg, üldse eraelu ja pereelu on see, mida vormitakse töö ümber ja mida ohverdatakse. Töö kõigepealt, muu siis, kui aega on. Normaalne on helistada puhkusel olevale töökaaslasele ja teda veenda töökoosolekust osa võtma. Puhkuse ajal tööasjade arutamine on loomulik. Paar tundi ju vaid. Normaalne on töölt lahkuda surmväsinuna kell 7. Sest on tähtajad, mida ei saa edasi lükata. Aga oma elu elamist saab edasi lükata küll. Lõpptähtaeg on ju kaugel.


Päris raske on siis sellisele töö kummardamise ja ülistamise vastu astuda. Kõik ju teevad nii, kuidas ma siis laisk inime nüüd tõesti tahangi puhata puhkuse ajal? Proovige veel osa-ajaga tööd teha ja vaadake, kaua te suudate vastu panna töökaaslaste survele rohkem ja veel rohkem tööd teha. Sest tööd on ju palju ja kõik on nii ülekoormatud ja hullus hädas ja... ja kuidas Sa siis lihtsalt eelistad osa-ajaga töökohta? Laiskvorst!

Kas see ongi siis nüüd see individualism, kus kõik nagu lambakari (või lehmakari) teiste järgi oma prioriteedid seavad ja pikemalt mõtlemata vooluga kaasa lähevad ja töökultusesse langevad? Teeb see nüüd siis õnnelikuks? Mind küll mitte. Olgem ikka iseenda vastu head!

Loe ka EPL Nipid töövaba puhkuse veetmiseks

Siiralt Teie,
m.
hedonistlik, egoistlik ja idealistlik tööpõlgur. laisk ka.

Puhkusearuanne*

Täditütremehe juubel. Panime koos 11-aastase tüdrukutirtsuga Aliase mängus ta vanematele pika puuga ära. Taktika lihtne - lugesime üksteise mõtteid. Näiteks piisas tal vaid rusikas käsi suu ette tõsta ja korra hammustamist imiteerida, kui oli selge, et tegu on porgandiga.



Maal vanaemal külas ja surnuaial rehitsemas. Käitusin nagu turist ja tegin kõigest pilti. Maal on ikka nii ilus. Aga nukker, kuidas kõik, mis ükskord oli nii uhke ja suurejooneline, kokku kuivab. Alates hoonetest, lilleaiast, aedviljakasvatusest ja lõpetades vanaema endaga.

Suurpuhastus. Vanemad lõhuvad remondi käigus vana riidekapi seinast välja, mistõttu ma olin sunnitud lõpuks oma vana kola ära sorteerima. Suure prügikoti täie riideid viskasin ära, üks hunnik jäi ootama uusi (minust väiksemaid) omanikke ja teine lihtsalt paremaid aegu ootama. Meenutasin heldimusega osavate käte ringi, mida me Heleniga ikka korraldasime mu suure toa põrandal. Lugesin kokku 27 iseõmmeldud asja, sh. 10 kleiti, 1 teksatagi, hunnik pükse, seelikuid ja särke. Selle koha peal läks loendamine sassi. Kindel on aga, et ma olin ikka nii tubli ja osav ja et ise tehtud asju on jube raske ära visata.

Jaanipäev. Möödus teise vanaema juures ja, oh üllatust, söömise tähe all. Teiseks meelelahutuslikuks aspektiks oli piltide tegemine. Oh üllatust.

Lisaks järgisin üsna täpselt Haerjapoelwlase õpetussõnu (vt eelmise posti kommentaare). Aitähh, Haerjapoelwlane, inspektor Kukeke ja Egle. Oli tore. Kuulutan ürituse(d) kordamist väärivateks. Ja Egle, tule tagasi! Kellega ma nüüd söömismaratone pean?

Meelis Vindi kvinteti kontsert, mis kannab sama nime kui nende vastvalminud plaat Twilight Patterns. Väga huvitav oli, kuigi ma olen harjunud märksa lihtsamakoelisema muusikaga. Noh, et on lihtne ja meeldejääv juhtmeloodia ja refrään ja .. see muusika töötas mingil teisel moel. Jaani kirik oli ka huvitav, väga ebakirikulik, mis mulle sobibki. Soovitan soojalt. Täna peaks sama kontsert jälle olema.

Eile käisime Taevaskojas. Rongiga Kiidjärvele, sealt rattaga läbi metsade ekseldes Taevaskotta ja tagasi rongi peale. Kahju, et spidomeetrit polnud rattal küljes, nüüd ei teagi, kui pikk maa maha sai sõidetud. Arvan, et oleksin numbri üle päris uhke :) Ja võiksin ametlikult kuulutada, et mina ja ratas oleme sõbraks saanud.

Juuni kuu jooksul plõksisin kokku 1088 pilti. Õpetaja õpetus meile oli kõigepealt vaadata mõelda, mida ma pildi peale tahan, mida öelda tahan, mõõta, pilt silme ette manada, kaamera tõsta ja vajutada. Valmis. Minu strateegia on vaadata, tõsta kaamera, vajutada ja uuesti vaadata ja vajutada ja zoomida ja vajutada ja liigutada kaamerat ja vajutada koos kaameraga ringi joostes ja läbi selle augu vaadates kõik võimalikud erinevad kadreeringud pildiks teha. Siis kodus ahastades igast pildi 25 erinevast kaadrist püüda mõistatada, milline see kõikse toredam võiks olla. Nagu näete, on mul, tõelisel kunstnikuhingel, on kindel kontseptsioon ja sõnum, eksole :)

Viimaste päevade firmaroog on kodu juustu, konservskumbria, sibula, kurgi ja jääkapsa salat (kõike juhuslikus koguses).

Viimati vaadatud filmid: Hot Fuzz ja Mirrormask. See teine oli mõnus.

Pooleli olevad raamatud. Pedro Almodovar Patty Diphusa ja teisi tekste; Dostojevski Kuritöö ja Karistus endiselt; Istanbuli lennujaamast pärit O.Z. Livaneli Bliss; Murakami Lõuna pool piiri, Lääne pool päikest ja Urmas Karu luulekogu Lehekuutuul ja ritsikasirin. Viimane on eriti uhke värk, see pole veel raamatupoodidessegi jõudnud. Aga küll varsti jõuab!

Päeva lugu on Vanessa Carlton Twilight

* Aruanne kannab eelkõige eesmärki mind ennast veenda selles, et ma pole puhkust niisama maha maganud ning väärin teine kordki puhkusele saatmist :)

P.S. Pildid on selles postis täpselt selliselt nagu ise heaks arvavad, minu kujundajakätt nad enda külge ei lasknud.