M. Ehted

Täna tahan ma teile rääkida sellest, kuidas ma endiselt üldse pilti teha ei oska. Nii et hoiatan, midagi head siit oodata ei tasu - näitan eriti haledaid pildihakatisi. Eile sõitsime rattaga mööda kaunist Eestimaad tervelt 22 km (elagu kilomeetri lugemise masin!). Kaamera ka muidugi kaasas ja võimalusi suurepäraseid kaadreid saada oli iga nurgatagune täis, aga midagi ei tulnud välja. Jalgrattasõit tuli oluliselt paremini välja. No vaadake kui hästi minu kontseptsioonid tulemusega kokku lähevad!?

1. Kuldse viljapõllu kohal graatsiliselt lendlev linnuparv. Ausalt, nad lendasid kogu selle aja kui ma kaamerat kotist välja kohmisin. Tabasin nad puhkehetkel, mis kests kuni ma kaamera tagasi kotti sain. Varesele valu!











2. Uhke lind sinitaeva taustal, suled läiklemas, terav kus-on-kala pilk silmis. Ja loomulikult oleks pidanud pildilt aru saama, mis liiki isendiga tegu on. Mu vaene kaamerakesekene võib sellistest piltidest vaid unistada.













3. Saaki ootav ämblik päikese käes udupeenel võrgul peesitamas. Ämblikku polnud kodus ja pildile jäi vaid tuuline udune võrk ja mingi ebamäärane valge objekt. Ma arvan, et tuul viis ämbliku minema. Meeleheitlikud katsed kinni hoida luhtusid, hoole ja armastusega kootud võrk rebenes ja ämblik lendas kui lind (vt eelmine pilt). Jääb üle loota, et seal, kus ta uusi võrke koob, on ohtralt kärbseid. Ja tuulevaikus.














4. Piimjas vesi kauneid mustreid moodustamas. No teate küll selliseid pilte, kus pika säriajaga on pildistatud ja vesi on nagu piim. Oi, ma nägin vaimusilmas suurepärast pilti. Vahva oleks olnud seda piimjat värki nende varjudega kombineerida, aga kaugemalt vaadates nägi see vesi eriti mannetu välja. Ükskõik, mis säriaegade ja värkidega ma ei katsetanud, ei tulnud seda pilti kusagilt. Ma olen täiesti nõutu.













Ehk saaks abi Sontagi raamatust "fotograafiast", mis olla nüüd ka eesti keeli ilmunud. Ei tea, kas julgen lugeda. Pärast on veel hullem.

Aga raamatutest rääkides - lugesin puhkuse ajal läbi juhuslikult ette jäänud Edit Whartoni Süütuse aja ja Haruki Murakami Lõuna pool piiri, lääne pool päikest. Üksteise järel lugedes veider paar. Ootamatult sarnaste süzeedega - mõlemas oli peategelasel suur ja sügav aga kättesaamatu armastus, millest ta mingil põhjusel loobus ja mida taga igatsedes hing aastakümneid haige oli. Süütuse aeg kirjeldas oksendama ajamiseni New York City kõrgklassi rõvedalt reglementeeritud elu 19 saj lõpus. Eks sa proovi seal oma südame järgi käituda, kui see üldse sünnis ja maitsekas ja kombeks pole. Murakami raamat oli kuidagi hõredam ja lihtsamini loetav, armastusloo kesksem. Kusjuures ei maksaks lasta raamatututvustusest ennast eksitada, Murakami raamat pole oluliselt erootilisem armastusromaan kui need, mida erootiliseks ei nimetata.

Lõpetuseks veel "fotograafia" kõige hullem variant - kontseptsioonitu plõks, üks miljonist omasarnasest. Lihtsalt tundsin tuules sahisevat viljapõldu vaadates ja kuulates vastupandamatut vajadust takjanupust pilti teha. Mitte põllust :)