Puhkust jäävad meenutama kerge väsimus hilistel õhtutundidel veini ja raki saatel jututamisest ja Bollivuudi muusikaga naljakast India tansulkast ja bremerliku pühapäevase jalgrattaretkega päikeses ärapõletatud nina. Päike oli lihtsalt ootamatult ere. Neil on seal tavaliselt ehtne koerailm. Retk ise oli aga imetore, väntasin üle 15 km hirmvana jalgrattaloksuga Bremeni külje all põldude, metsatukakeste ja pisikeste hoolitsetud külakeste vahel. Jänesed kalpsasid ringi, lehmad sõid rohtu, linnud sulistasid rohelistes ja haisvates kraavides. Ja pool Bremenit ratastel ja rulluiskudel seda kõike naudisklemas.
Palun aga mitte valesti mõista, metsikust loodusest oli asi kaugel. Ordnung vaatas vastu kõikjalt - niidetud murust ja värvitud majadest, geomeetriliselt pügatud põõsastest, veatust asfaltteest, liiklejate reeglipärasest liikumisest. Jäneski kalpsas korrapäraste hüpetega ringi. Kahjuks suhteliselt kaugel, nii et raske oli öelda, kas oli tegu ka hoolitsetud isendiga.
Ükspäev püüdis Aigul mind lõbustada sellega, et püüdis mind doktorantide lõpuaktusele vedada. Aga ma tegin poppi, käisin shoppamas ja lugesin kohvikus raamatut hoopis. Aga ta hiinlasest sõbral kihlasõrmuse otsimine oli küll armas tegevus. Nii toredasti elevil oli ta. Pealegi tasus ära - ta juhatas meid linna parimasse hiinakasse pärast.
Fotograafilisi saavutusi pole . Sombuse ilma pildid on alati nii hirmsad, et ma ei hakanud neid tegemagi. Küll aga pakun teile piltmõistatuse. Vähemalt mulle on see küll mõistatus (füüsika õpetaja pani mulle 4-. näo eest)
Aga hea on tunda, et mõned sõbrad on täpselt sama sõbrad edasi kui nad varem olid. Isegi kui neid kord aastas mõneks päevaks vaid näeb. Ja see et Aigul pildil nii pöördes ja pooleks on, ei muuda asja : )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar