Määää

Täna hommikul ärgates ja veel viimaseid hetki voodis lesides imestasin selle üle, kuidas töö on me ühiskonnas nagu püha lehm. Prioriteet nr1. Puhkus ja vaba aeg, üldse eraelu ja pereelu on see, mida vormitakse töö ümber ja mida ohverdatakse. Töö kõigepealt, muu siis, kui aega on. Normaalne on helistada puhkusel olevale töökaaslasele ja teda veenda töökoosolekust osa võtma. Puhkuse ajal tööasjade arutamine on loomulik. Paar tundi ju vaid. Normaalne on töölt lahkuda surmväsinuna kell 7. Sest on tähtajad, mida ei saa edasi lükata. Aga oma elu elamist saab edasi lükata küll. Lõpptähtaeg on ju kaugel.


Päris raske on siis sellisele töö kummardamise ja ülistamise vastu astuda. Kõik ju teevad nii, kuidas ma siis laisk inime nüüd tõesti tahangi puhata puhkuse ajal? Proovige veel osa-ajaga tööd teha ja vaadake, kaua te suudate vastu panna töökaaslaste survele rohkem ja veel rohkem tööd teha. Sest tööd on ju palju ja kõik on nii ülekoormatud ja hullus hädas ja... ja kuidas Sa siis lihtsalt eelistad osa-ajaga töökohta? Laiskvorst!

Kas see ongi siis nüüd see individualism, kus kõik nagu lambakari (või lehmakari) teiste järgi oma prioriteedid seavad ja pikemalt mõtlemata vooluga kaasa lähevad ja töökultusesse langevad? Teeb see nüüd siis õnnelikuks? Mind küll mitte. Olgem ikka iseenda vastu head!

Loe ka EPL Nipid töövaba puhkuse veetmiseks

Siiralt Teie,
m.
hedonistlik, egoistlik ja idealistlik tööpõlgur. laisk ka.