Oi ma käisin põneval üritusel! Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse klubiõhtul. Viis sinna mind muidugi Lehekuutuul. Meid õega võeti julgustuseks kaasa. Kuigi ega seal midagi hirmsat polnudki. Oma 17-20 inimest pisikeses toakeses kamina ees diivanil lürpisid kohvi ja tšaid, närisid kommi peale, rääkisid murdekeeles, kuulasid raamatu saamislugusid ja luuletusi autori ettekandes, muhelesid ja arutasid. Eks ikka keele ja kultuuri üle.
Mõnus ja vaba õhkkond, lõpuks lasti laulgi lahti. Ja selleks hetkeks, kui meie sealt lahkusime, ei olnud teda veel kinni püütud. Nagu mulle pärast selgitati - suur osa klubilisi on ansamblist Liinatsura. Ja kogu keskuse ja klubinduse vedajaks TÜ dotsent Paul Hagu. Selline muhe mees. Einoh, äge üritus oli ja seltskond selline omapärane. Hea on näha teistsuguseid inimesi ja teistsuguseid tegevusi ja huvisid vahel. Omal algatusel poleks ma loomulikult iial sinna sattunud, nii et aitähh issile :)
Eilse päeva teiseks tähtsündmuseks on aga see, et lõpuks ometi pärast kahe kuu pikkust arstidekülastust hakkab mulle diagnoos kujunema. Ei midagi hullu. Lühike antibiootikumikuur peaks mu jälle normaaltemperatuuriliste sekka tagasi tooma.
Tuletage siis, kui palavik läinud, mulle meelde, kuidas ma haigena hädaldasin, et saaks ometi ennast liigutada ja trenni teha. Näiteks hommikul enne tööle minekut ujulast läbi lipsata. Kui ainult seda palavikku poleks... Vaatame, mis juttu ma siis ajan : )
Mõnus ja vaba õhkkond, lõpuks lasti laulgi lahti. Ja selleks hetkeks, kui meie sealt lahkusime, ei olnud teda veel kinni püütud. Nagu mulle pärast selgitati - suur osa klubilisi on ansamblist Liinatsura. Ja kogu keskuse ja klubinduse vedajaks TÜ dotsent Paul Hagu. Selline muhe mees. Einoh, äge üritus oli ja seltskond selline omapärane. Hea on näha teistsuguseid inimesi ja teistsuguseid tegevusi ja huvisid vahel. Omal algatusel poleks ma loomulikult iial sinna sattunud, nii et aitähh issile :)
Eilse päeva teiseks tähtsündmuseks on aga see, et lõpuks ometi pärast kahe kuu pikkust arstidekülastust hakkab mulle diagnoos kujunema. Ei midagi hullu. Lühike antibiootikumikuur peaks mu jälle normaaltemperatuuriliste sekka tagasi tooma.
Tuletage siis, kui palavik läinud, mulle meelde, kuidas ma haigena hädaldasin, et saaks ometi ennast liigutada ja trenni teha. Näiteks hommikul enne tööle minekut ujulast läbi lipsata. Kui ainult seda palavikku poleks... Vaatame, mis juttu ma siis ajan : )
2 kommentaari:
Oo jaa. Meile rääkis Paul Hagu (vist oli see "Rahvajutu" ainekursuse raames) pool veerandit muistendeid ja muinasjutte, mis eesti rahval teadupärast suhtkoht nilbevõitu kipuvad olema. Päris kummaline oli.
Postita kommentaar