Rambo

Jälle pean tänama Märti, kes ikka minu kultuursuse eest hoolitseb ja mind ikka teatrisse tarib. NO teatri rambot käisime vaatamas.

Mulle meeldis küll, sest mulle jätkuvalt meeldivad teistsugused lahendused kui klassikalises teatris. olen NO teatri etendusi nii piisavalt vähe näinud, et nad ikka üllatavad mingite (video)tehniliste lahendustega, aga ka oma füüsilisusega. selle teatri meespere on väga heas füüsilises vormis, ronivad, ripuvad ja hüppavad. naisperet seekord etenduses polnud, aga nende graatsiat ja liikumisoskust sai Perikleses näha. meeldib ka see, et nad ei püüa midagi liialt tõetruult lavastada, näiteks nende püssid on rõhutatult võltsid ja kolisevad mahavisates väga plastmassiselt. ja kaameramehed jalutavad täitsa kompleksivabalt ringi.

sisu poolest pettumust ei olnud, sest no mis sügavmõttelisust ikka oodata etendusest, mille nimi on RAMBO? igati ootuspärane aktsioonietendus, millesse sisse põimitud igast vimkasid, totakaid minu maitsele täitsa sobivaid nalju ja pisuke salapära. no teatri lehel ütlevad, et see lugu läheb kohati psühhedeelseks tripiks. võib nõus olla küll. päris tavaline ja lihtne aktion see ka polnud.

sellised juhuslikud uitmõtted teemal rambo. aruande ja kroonika mõttes või nii. mis meenutab, et käisime ka hingedepäeva kontsertil - Mozarti Reekviem. Riia poistekoor ja Pärnu linnaorkester. ega ma ikka päriselt oska sellist muusikat kuulata, aga ilus oli küll ja huvitav ka. vähemalt pool ajast :) siis kippus mõte omi radu mööda uitama.