heegeldatud

ma isegi ei mäleta kui ammu need kõrvarõngad heegeldasin. mingil põhjusel tahtsin konksu ka neile heegeldades külge haakida. ühe pusserdasingi külge, teist teha ei osanud. täna pühkisin neilt tolmu, lõin käärid sisse ja vabastasin kõrvakad pusserdusest. panin hoopis ilusad head (vask)konksud ja asi vask.

pilditegemine ei ole siin majas enam niisama lihtne. mis te arvate, kelle kahtlane must kogu taldriku tagant paistab?



Järgmine pilt nägi välja juba selline... eks ikka on kõige parem just sinna, kus ma tegutsen, pikali heita. selline lähedust armastav (hull!? totaalselt segane ja hull) loom

tiibadega pross

mõned päevad tagasi, veel enne kui järjekordne viirus mu maha murdis, valmis mu prossikollektsiooni järjekordne pross. jälle punane, aga seekord ehib seda kaks lehekest, mille materjaliks on öeldud punane sarv. mida see täpselt tähendab ja kelle sarvedega tegu on, ma kahjuks oma suures ignorantsuses ei teagi. valgustagu meid targemad! mummukesed on igatahes samast materjalist. ülejäänu on klaashelmed.

tegelikult jätab pross sellise kihilise ja õhulise mulje, mida foto kahjuks edasi ei anna. peate mind lihtsalt uskuma.

heinamaa-pross

helen leidis täna mu riiulilt ammu tehtud prossi. selgus, et see vaenekene polegi internetiavarustes jäädvustatud. parandame kohe selle vea. saage tuttavaks - heinakarvaline pross. keskel vedela polümersavi all on fragment ühest mu enda heinamaafotost. tuleb küll sooja suve igatsus peale. kuigi selline karge ja selge talveilm nagu eile-täna on ka imeilus.

viltimistöötuba

käisime Lauraga Roosi äris viltimist õppimas. aga ega ikka päris selgeks ei saanud küll. seinad ja kaas jäid õhukesevõitu, ei hoia väga hästi vormi. võinoh, hoiab, aga pannkoogivormiline karp polnud just eesmärgiks. võibolla suurevõitu ka esimese katsetuse kohta, pisemat oleks lihtsam olnud mässida. aga õnneks sobis ta hästi Heleni kingituse pakendamiseks, nii et vähemalt hetkekese oli see karbihakatis maailmale kasulik :)

peitsin kaane peale villa alla natuke pitsi - see jäi täitsa tore



vähemalt keegi oli karbiga rahul : )

järjerkordne pusapross

sellele ja sellele prossile järjeks tuli üks lillakates toonides pusapross. ta on tilluke, vaid 3,5 cm pikk ja 1,5 cm lai. aga see-eest on ta särav ja ruumiline. ega täpselt tast aru saagi, mis kuju, tegu või nägu ta on. pildilt ei saa ammugi õiget ettekujutust. särgil jätab mõnusa sillerdava mulje küll.

eksole võluv blurr piltidel servas. mulle endale teeb tegelikult selline magus blurri-stiil nalja :)

üldiselt on rõõm suur, sest loominguline kriis hakkab vist vaikselt kaduma. eile oleks jäänudki vasktraati haamerdama kui öörahu poleks saabunud. mõte lendab. ja kui nüüd veel Helmekesest ülejäänud vasktraadi ka kätte saaks, oi kus siis möllaks!? muide, kui kellelgi on head ja lihtsat viisi, kuidas vasktraati tumedamaks teha, no selliseks antiikvaskseks, siis andke teada. ma surfates leian igasugu kemikaalide kasutamise nõuandeid, aga kust ma selliseid asju küll saan.

alien attack

üldiselt on asi halb, rohelised kollid ründavad Annelinna. nemad on kindlasti süüdi ka sellest, et kõik on löga ja pläga täis.


tundub, et tegu on Omikroniaanidega. Futurama sõbrad teavad, et tasub igaks juhuks valvel olla. siin stiilinäide.

Monograafia kangal

Käisime Heleniga Tartu Skizze’s töötoas “Monotüüpia kangal”. Kõlab uhke, eksole :) aga tegelikult on kangale "trükkimine" täitsa lihtne, kui vaid värvid ja ideed olemas. meile pakuti küll võimalust shabloone kasutada ja olemasolevate piltide järgi trükki teha, aga me eelistasime ikka omaloomingulisi sürre mustreid aretada. Heleni pilte näete siit ja siit.

Minul tulid esimese hooga mingid rahvusromantilised motiivid. väga ei meeldinud.



teise hooga aga industriaalsed. ilmselt oli inspiratsiooniallikaks mulle hommikune füsioteraapia kõige oma varbseinadega :) juba täitsa meeldis.




kangas kiideti kohe heaks ka

punaste kombitsatega

eelmisel aastal, kui redi ja mariano külas käisid ja palju ehteid tegid, tegin mina ka mõne. näiteks susapusa prossi. pross tahtsi mitmes arenguetapis täiesti lootusetult jubeda käki kuju ja vormi võtta. aga lõpuks, kui lisasin talle need suured punased kombitsad, arenes lõpuks päris sümpaatseks asjaks, mis isegi kaunistada võib. selle tunnistajaks olin isiklikult kõige oma kahe silmaga kui Helen prossi oma hallile vestile kinnitas.- tõesti kaunistas. ja seal heleni küljes tema koht ongi, otsustasime.

piltide tegemiseks pidi ta küll mõnusast pehmest vestist lahti laskma ja metalsel taldrikul poosetama. taldrik, muuseas, on täna Kõige Poest 7 krooni eest soetatud. koos rohelise auke täis puuritud vineerist kuusepuuga sealjuures. imestate, misjaoks selline asi? imestas ka müüja. aga sinna aukudesse saab ju kõrvarõngaid rippuma panna! küll ma ükskord näitan.

(hmm, küll öised tunnid muudavad mu jutukaks)

teie m.,
powered by
oooolveis kokakoooola

savigeenius

Tina Holden'sil on geniaalseid ideid. teha polümersavist helmekübaraid on tema viimane leiutis. no muidugi - kui metallehistöö veel kontimööda pole, saab ju savi ja vastavate metallikarva värvidega imiteerida. tal on seal tutoriale igasuguseid, muideks. ja tema karbikesi ma lausa jumaldan!

üks näide


vot, pidin seda jagama. sest järgi proovida kohe ei saa - tööpäev kahjuks täna...

luubiga looduses

pika ja pingelise tööpäeva lõpuks kosutavaid ja kadedustekitavalt kauneid makrofotosid siit

näide Leon Baasi nimeliselt fotograafilt

kuidas vahetus aasta

eelmise aasta viimased ja selle aasta esimesed päevad möödusid mu armsate sõprade ja kahe lontkõrvalise jänese seltsis Torinos. teate kui jube külm seal oli!? läksime enda arust lõunasse. heitsin veel nalja, et ma püüan kindlustada lumetut aastavahetust, aga sain tünga. lumi oli, külm oli, palju udu oli, jube nohu ja obuseköha oli. täiskomplekt. isegi jänkud hakkasid lõpuks turtsuma. vot mis mäed teevad. pidevalt tihedasse uttu peidetud mäed otse Torino külje all. jah, seal kusagil teisel pool Po jõge nad on, aga näha pole...

mägesid nägimegi ainult siis, kui Torinost välja sõitsime Rivolisse ja Rivoli lossi moodsa kunsti muuseumisse. vaated olid seal hingematvalt ilusad ja vahepeal polnud isegi udune mitte.







kuigi udu peidab kõik endasse ja pistab salakavalalt oma jaheda käe sulle põue ja tekitab vajaduse õlgu väristades kontrollida, kas riided ikka said hommikul selga pandud, on udused vaated mulle väga meelt mööda. mulle ja mu fotokale.





näitus seal lossis oli aga huvitav, aga veider. modernkunst, kui ta pole just esteetiliselt ilus, ei jõua mulle sageli üldse kohale. sageli ei saa ka selgitavast jutust midagi aru. aga tore on vaadata ja imestada. toredaks kontrastiks oli ka, et need lakke tõmmatud hobusetopised, nurka kuhjatud riidekaltsud, videoinstallatsioonid aknatagusest lumesajust, puuri pandud puulehed, laest nirisevad veejoad ja muud kunstiteosed olid eksponeeritud 9-10 sajandi seinamaalingutega kaunis lossis, mis oli nagu omaette mitte-modernse kunsti näitus. Torinos oli tore tarbekunsti näitus ka: Enzo Mari looming. see oli väga mõnus. siukesed vaasid ja kalender ja loomapuzzle ja .. sellised ruumilised metallribadest pildid, mis optilisi efekte tekitasid, olid ka, aga ma ei leia ühtegi pilti.

üldse, tore aeg oli. vaatasime filme, kolasime linnas, jututasime maast ja ilmast ja härra itaallane õnnistas meid itaalia kokakunstiga (oh, those french, they know absolutely nothing about food! Eva, I cook the pasta because you don't know how to). aastavahetus saabus rahulikult.





antropoloogilise ääremärkusena: eesti liikluskultuuril pole suurt häda kedagist. Torinos oli tavaline, et autod pargivad tee serva kahte ritta, nii et sisemine rida ei pääse kuhugi. võibolla ei pääse ka välimine, sest tema ees ja taga on täpselt 10 cm ruumi. mõned autod pargivad ka keset teed - hädatuled korralikult vilkumas. ja kaherealisel teel võid end järsku leida keskmiselt realt. aga autod on tillukesed - nii palju Fiat puntosid ja pandasid pole ma enne näinud. kitsas on seal linnas noh. puud on ka välja söödud linnaruumist ja koondatud parkidesse, mis tähendab, et kutsud teevad oma kutsuasja kõnniteele.

head uut ja head vana!

kuigi vana aasta on ära saadetud, ei saa teda siiski veel unustada, sest osa tegemisi veel blogimata. ega teda muidugi unustada tasugi - hea ja huvitav aasta oli. siinkohal tervitan kõiki blogilugejaid - nii tore on, et keegi siin külas käib. muidu oleks nagu seinaga räägiks :) ilusat uut aastat teile kõigile!

aga nüüd ehetest rääkides - emme kirjutas jõuluvanale ja tellis kaks paari kõrvakaid. valge paari komplekti valgele käevõrule ja sinise paari lihtsalt iseseisvaks kasutamiseks. emmele on mul natuke raske teha ehteid, sest tema sündsustunne ütleb, et ehe, mida töö juures kanda, peab olema piisavalt tagasihoidlik. minu üsna rikkaliku stiili juures on see üsna suur pingutus, et saada üheaegselt ilus ja huvitav, aga tagasihoidlik ehe. aga tuli välja küll


praeguseks on sinised oksüdeeritud, pilti kahjuks ei taibanud teha. üldse on need jõuluaja pildid nats nadid informatiivsuse mõttes. aga mõmmi on nunnu, eksole ;)

saidki viimased vana-aasta tegemised blogitud. homme-ülehomme räägin aastavahetusest ja näitan pilta ka :)