kui sa tuled, too mul tilli

Väljas pargis on veider kombinatsioon sügisesestest puudest, mis on unustanud oma kollase rüü seljast heita, ja valgest lumest, mis vaatamata sellele alla sadas. Toas on aga kevad, tärkamise aeg. Külvasin murulauku ja rukolat, mis mõlemad hoolega tärkavad. Mul on juba ammu unistustes maitsetaimede istandus köögi aknalaual. Metsik ja lopsakas Tootsi peenar, kus on olemas kõik need taimed, mis mulle retseptiraamatutes vastu vaatavad. Sest mul on tunne, et nende õigete maitsetaimede puudumise pärast jäävad mul pooled maitseelamused saamata.

Ma ei raatsi osta igakord kolme oksakese pärast tervet suurt potti basiilikut ja melissi ja tilli ja murulauku ja tüümiani ja kõiki neid teisi, mille nimi mul meelde ei tule, et nad siis varsti närbununa ära visata. Taimedest on kahju. Olen proovinud neid potti istutada, aga nad kuivavad või närtsivad ikkagi väga kiiresti ära. Ma ei ole aianduses just üleliia tugev, ma tõesti ei tea, miks nad nii teevad. Aga vaadake ise, täiesti lontis. Ja tänaseks on asi veel hullem.



Pildid tegin ja panin üheks pildiks kokku juba eile. Mustast mullast on tänaseks seevastu terve idumüür välja kasvanud. Hämmastavalt kiiresti kasvavad. Tekib tahtmine istuda ja vaadata, äkki on silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas kasvavad. Aga palju ja liiga tihedalt vist külvasin, neil hakkab seal kitsas kohe. Ei teagi, mis nüüd edasi peaks tegema. Istuma ja kuulama? Äkki ütlevad mulle, mis edasi teha, et nad õnnelikud oleksid :)

Järgmisena panen potti kõrvitsaseemned. Lihtsalt huvi pärast. Poti pean ainult leidma.