Olen viimasel ajal mitmete inimestega rääkides märganud, et nii palju on ärevust, muret, enesesüüdistust ja negatiivsust. Harjumust asju mustades värvides näha, tulevikku karta ja end pidevalt mitte piisavalt hea olemises süüdistada ja mis kõik. Ega ma ise ka süüst puhas pole, oskan end õnnetuks mõelda küll. Kuid milleks?! See mustaga maalitud pilt ei saa ju olla tõsi.
Tõsi? Tõde ja objektiivsust pole olemaski, lugesin ma ükskord targast raamatust ja jäin uskuma. Ei ole üheseltmõistetavat õiget ja valet, täiuslikkust pole. Suurem osa faktegi on lähemal vaatlusel kellegi hinnangust kallutatud ja ebatõesed. Interpretatsioonid, tõlgendused ja konstruktid vaid. Teate küll lugusid ajalootõlgendustest, kõigist neist pooltäis või pooltühjadest klaasidest, mustatribulistest või valgetriibulistest sebradest, hirmuäratavatest või hoopis armsatest hüäänidest.
Kui kõik on tõlgendamise küsimus, miks kuradi pärast me endale sellist viletsat reaalsust loome? On ikka loll see inimloom! Miks mitte pigem luua reaalsust, millega saab olla rahul? Eriti juhul kui seda vaid mõttejõul teha saab. Tundub enesepett hakata vägivaldselt olukordi tõlgendama teisiti kui nad tunduvad, eksole? Aga ka see harjumuspärane tõlgendus on vaid tõlgendus, lihtsalt harjumuspärane. Harjuks siis ümber.
Muideks, proovige seda teadmist reaalsuse konstrueerimisest kombineerida perfektsionismiga – vajadusega asju teha õigesti ja täiuslikult. Kuidas ma käitun õigesti, kui õigestit ei ole olemas? Pole kedagi, kes ütleks, kuidas on õige ja parim. Pole mõõdupuud mõõtmisekski. Kõik on nii kohutavalt subjektiivne. Tigedaks teeb, ausalt. Oh häda ja õnnetust?! Oh, vabandust... oh seda õnne ja vabadust :)
Lõpetuseks, mis te arvate, kumb veebileht olemas on, kumb alles loomisel:
www.jumal.ee
www.kurat.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar