Nagu pikalt reklaamitud, toimuski Lutsu Raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Urmas Karu luuleraamatu Lehekuutuul ja ritsikasirin tutvustus.Oli viiulimängu, oli ajaloohõngulisi meenutusi, oli muhedat nalja, oli tõsist juttu, oli luuletusi ja arutlusi. Väga tore üritus, väga tore raamat ja väga tore mees. Mina igatahes tunnen uhkust, et meil perekonnas sellised anded on.
Õhku jäi rippuma mõte, et võiks veel kirjutada, veel avaldada. Nii uusi asju kui vanu. Näiteks võiks otsida üles aastatetagused kodumasinate remontija Robert Kruvi lood, mida ajalehe Edasi huumori ja satiirinurgas avaldati. Mina pole ühtegi neist lugudest lugenud, kuigi teadsin, et mu issi sellise varjunime all kirjutas. Ma lapsena küll leidsin sahtlist ajalehe väljalõikeid, aga ma ei saanud neist suurt aru. Edasi aukiri oli ka raamaturiiulis. Kõvade kaantega ja puha. Nüüd, pisut targemana tahaks lugeda küll, aga ma enam ei tea, kus see sahtel on.
Sellisel raamatul oleks ju omamoodi etnograafilinegi väärtus oma ajastuhõngulisuse pärast. Viis aastat 80-ndatest aastatest läbi remondimehe silmade. Ajalooõpikute autorid võivad lõputult vaielda, kes ja kus süsteemi rohkem õõnestas ja aina uusi versioone kirjutada, aga tõde inimeste ja kodumasinate elust on pigem ikka anekdootides ja naljalugudes peidus. Arvan ma. Nii et mina jään artiklite kogumikku ja uut raamatuesitlust ootama.
2 kommentaari:
aga meie olime kogu kollektiiviga aiged ja ei saandki tulla :( mul oli kõik kalendrisse üles kirjutatud ja puha :(
no pole viga. jõuluvana toob sulle raamatu, siis saate kogu kollektiiviga deklameerida üksteisele .
pead ainult jõuluvanaga deidi kokku leppima.
Postita kommentaar