kord

nende pühade jooksul jõudsin ma arusaamisele, et ma ei ole võimeline korda hoidma. ja ometi oli vaja kord majja saada, et mu kaugelt saabunud kallid külalised ära ei minestaks ja hirmust segaduse sisse ära kaduda tagasi Saksamaale ei põgeneks. arvan, et läbi suurte pingustuste peaaegu õnnestus, kuigi aeg-ajalt ikka kostub läbi toa kõndides põrandal ilus pärliveeremise kõrin.

psst, mul on plaanis Aigul pärlimaaniasse nakatada. vaatame uuel aastal, kas õnnestus.

kingikottide sisu

veel mõned fotosüüdistused kingikottide sisust enne kui usinad päkapikud pakkimispaberisse kõik mässisid. mul oli omajagu tegemist, et päkapikkude käest neid ehteid pildistamiseks veel kätte saada.

selle komplekti moodustavad rohekas-pruunikad kuldpuruse sisuga helmed, hõbetatud traat, eelpainutatud traat käevõru sees, raekoja platsi kullapoest (Juveel?) pärit hõbekett ja natuke munahaisu. pildil näeme, kuidas usinad päkapikud nagu sipelgad parasjagu ehteid oma pessa veavad (kui pilti suuremalt vaadata, siis on näha)

selle komplekti tabasin juba otse päkapikupesast. need ruudukujulised kameeleonhelmed läigivad iga nurga alt erivärviliselt ja tagakülg on hoopis must. tegelikult neid muidugi kameeleonhelmesteks ei nimetata, aga mulle meeldib nii. aetud on nad nailonkattega traadi otsa. ma vähemalt arvan, et see on nailonkattega traat, aga võibolla mõtlesin selle nime ka ise välja.

ja see romantiline ehteke on tabatud lausa päkapikupesa südames ja tagakambrikeses, kuhu igaühe silm ei küünigi. jaa, päkapikkude pehme mõnus punane magamistuba. siia kulus mu viimane hõbetatud traat, helmekübarad, millest üks laiakslitsutuna ka kee otsas ripub, matid pruunid india helmed Silverpointist, matid valged helmed Helmehaldjast ja mingid pisikesed kollased helmekesed.

ise rahul, teised rahul

käevõru, muri, andmisrõõm ja -kurbus

Jõuluvana pani kingikotti käevõru ja kõrvarõngad. Tegelikult sai komplekt nii ilus, et ta tahtis seda kangesti omale jätta. Isegi Muri anus ja palus oma ilusate kutsikasilmadega, et jäägu see ikka meile - talle ka meeldivad ilusad asjad. Pani kogu kraamile käpa peale ja valvas truult ööd ja päevad. Piltigi ei lasknud teha. Aga ei aidanud miski, kingikotti see komplekt läks. Jõuluvana osutus tugevamaks. Kingisaajal oli väga hea meel. Ehk võtab see teadmine, et keegi rõõmsaks sai tehtud, ka Muri silmist igatseva nukra pilgu ära. Andmisrõõm ikka kõige suurem rõõm.

materjalideks siis eelpainutatud traat ja erisuurused klaashelmed. jube ilusat värvi, eksole :)

jõulupiduline

jõulud murravad sisse. aknast ja uksest mitte, sest need on kinni, aga igalt poolt mujalt küll. ja ega ma väga ei pahanda. eriti kole osta-osta-kõike-jõul voolab mul mööda külge maha ja muu on päris armas. jagatakse ju kommi ja lauldakse ja üldse ollakse kuidagi sõbralik. ma kohe heldin sellise asja peale.

ja muidugi käib jõuluga kaasas pidu pidu pidu! töökaaslastega oli tore pidu. sai salsatantsu õpitud, sai sunnikorras baaris leti ees jõululaulu lauldud, sai süüa-juua-jututada, sai laulu, ja teatrit ja nalja. Teatri raames sai kehastusin tummaks haikalaks, kes hõljus etenduse jooksul kaks korda 7. korruse akna taga, ja jõuluvana põdraks, kes kingipakke kohale vedas. kusjuures ma ei tööta teatris ega tsirkuses, ausalt. me oleme täitsa tõsine asutus.

muidugi käis jõulupeo piduliku kostüüme juurde pidulik kee, mis mõlemad olid täiesti ootamatus musta-kuldses värvigammas. nii ootamatu, et mu pärlikollektsioonis polnud ei rohkem ega vähem kui justtäpselt kolm suurt musta ja neli väiksemat "kuldset" pärlit. hea et mul jämedam kael ei ole. traat on mingi põnev traat. ma ei mäleta, mis materjal.

ja muidugi käib jõulukuu juurde õdus küünlavalgus, mõnus seltskond, muusika ja tee.

uni

mind on kas a) hammustanud tsetse kärbes või b) on mul talveuni. kogu aeg ainult magaks. tegelikult teen ehteid ka, kui ärkvel olen, aga ma enne jõule nendega ei edvista. enamik produktsiooni läheb sel aastal kingiks. peaks veel välja mõtlema, mismoodi pärlitest ja traadist mingeid mehelikke aksessuaare teha. siis oleks kõigi kinkidega muretu.

selline lühiraport siis täna
lähen magama

jõuluehted?

mõtlesin teha jõuluehteid. keerasin, väänasin, pöörasin, põimisin, käkerdasin ja mäkerdasin ja kaks sellist asja sain valmis. üks armas sõber ütles mulle, et väga jõululikud. üks teine ütles, et ei tekitanud temas jõulutunnet. mine võta sa siis kinni. mis teeb asjast jõuluehte üldse? antud juhul see, et ma plaanin nad kuusepuu otsa riputada.



materjalid: kahe jämedusega traati, mingi pits, igasuguseid pärleid

aga ilusate piltide tegemise ponnistusest olen ma loobunud, sest ilma normaalse valguseta ei saa. ja mingit kodustuudiot ma ka ei viitsi päris püsti panna. pealegi pole ruumi, traati on kõik kohad täis. ja homme tuleb juurdegi. no okei, ma natuke liialdan. päris kõik kohad traati täis siiski pole. isegi homme ei saa olema.

kuidas mõnikord on küll õnneks nii vähe vaja: voodi, Christie Poirot, Diana Krall, lillkapsas toorjuustuga. ja ongi õnn.

muutumismäng

kolmed kõrvarõngad käisid täna munaga koos karbis oksüdeerumas. olen jätkuvalt elevil ja vaimustuses kogu asja lihtsusest :) keerasin aga traadist stange ja riputasin kõik läikivad isendid protseduuri jaoks ilusasti ritta ja kahe munaga karpi. muna sõin pärast ära.

'

enne ja pärast. tuhmusid hästi. nüüd peab veel aru saama, kas neid kuidagi poleerima ka peaks.



kusjuures, need hallid ja hästi lihtsad kõrvarõngad tegin täna kibekähku enne väljaminekut. hall kamps oli, halle kõrvakaid mitte. ise ka naersin enda tibiduse üle. aga nii on. maania on totaalne.

aga nüüd olen küll terve nädala eest ette bloginud.

reisipildid

mõned pildid mu väljamaalkäigust. sel korral jäi aega isegi natuke rohkemaks kui paariks hotelliaknastvälja pildi tegemiseks. tegelikult oli päris hirmus reis. sattusin mingitesse eriti imelikesse brüsseli piirkondadesse. nii hirmsatesse, et ma ei julgenud isegi kaamerat välja võtta, et pilti teha. kuidagi rõveräpane mulje jäi üldse. lisaks veel rõvedalt külgelöövad hotellitöötajad ja hull urgas ja räpane hotell. aga võibaolla olen ma liiga peps. ja võibolla kusagil ikka on ilus ka.

silmad kinni (sest union) ja näpud valusad (sest traati sai väänatud) raporteerin: täna valmis 4 kõrvarõngast. 3 tk näevad välja sellised nagu pildil. neljas erinev. miks kolm? eiei, mul ei ole lisaks kõrvadele nabas ega kusagil mujal auku. lihtsalt seepärast, et kuratlikult raske on kahte ühesuguse kuju ja suurusega asja väänata. eriti kui väänamine käib tunde järgi, instruktsioone ja juhiseid järgimata. võhiklikult. ja noh, juhtus et kõrvarõngas nr 2 tuli tunduvalt väiksem kui nr 1. neljas on ka paarilise ootel. ei olnud nii palju julgust, et katsetada, kas õnnestub ennast korrata. ehk homme, kui silmad jälle lahti saan.

kasutatud 2 eri suurusega kassisilma ja 3 eri jämedusega hõbetatud traati. pakendid on kadunud, aga arvan, et 0.8, 0.6 ja 0.4 mm. või siis 1, 0.8 ja 0.6 :) nüüd mõtlen, kas peaks kogu seda kupatust munale tutvustama. see hõbetraat on ikka väga hõbedakarva läikiv.

P.S. statistika jätkuks: käesolev on minu 101. postitus siin blogis :P elagu numbrid!

jäised kõrvarõngad

valminud on kahed kõrvarõngad. nagu näha, on nad ühest perekonnast. suhteliselt ühte nägu ja tegu. piltidele on salvestatud ka aastaaeg. see pime, tuhm ja päikeseta :) nii krdi raske on pilti teha sellise valguse(puudumise)ga. kõrvarõngad ise seevastu räägivad lume ja jää ja karguse igatsusest.

street photography

Väljamaal tänaval astus mulle ligi tädi ja palus mul temast pilti teha. Kuniks ta kohmitses oma koti kallal ja fotokat otsis, kasutasin ma juhust, et ta mu nina all paigal seisis ja et mul juhuslikult fotokas kaelas rippus. siuke tore tädi :)

Selline tänavafotograafia järjekordne katsetus. Ise olen pildiga rahul :) aga eestis ma endiselt ei julge.

igavat statistikat

Kellele ma seda blogi kirjutan, loeb seda ka üldse keegi? Selline küsimus tekkis mul mingi hetk. Nüüd tean.

kuu aja statistika:
klikke: 1505
külastajaid: 814
korduvkülastajaid: 412
päevas keskmiselt külastas mind 29 inimest

Samas tõele au andes tuleb öelda, et üle poole külastajatest viibis lehel alla 5 sekundi :) Ilmselt muuhulgas need, kes mind soomest ja hispaaniast ja brasiiliast ja teistest põnevatest kohtadest kogemata üles leidsid. ja midagi aru ei saanud.

kõige rohkem inimesi sattus siia eesti käsitööblogide lehelt ja isetegija.net lehelt. aga ka mu sõprade blogide kaudu. ja mingi müsteeriumi läbi olen ma ka sattunud blog.tre.ee lehele. ma ei tea. kuidas sinna satutakse ? või misasi see täpselt on? ma pole viitsinud uurida.

Ja mida inimesed mu lehelt otsivad? googeldades on märksõnanadeks, mille kaudu on mind viimasel ajal leitud:

ehtekunst
sünnipäevakaart
kaks takti ette
fimo savi
moussaka
4 hero
kui tuled sa
liikuvad arvuti tausta pildid

kaks viimast on eriti põnevad? :)

mida teeb muna traadile?

Keetsin ära kanamuna. Panin muna kilekotti ja lömastasin lusikaseljaga ära ja sulgesin kilekoti 20 minutiks. Vahepeal keerasin kilekotti ümber ka. Mingi veidrik olen, arvate? Oh ei, katsetasin lihtsalt hõbeda oksüdeerimist. Kilekotis oli nimelt ka see hõbedatud traadist tehtud vään. Selline 'proovilapp' lihtsalt. Ja vat mis juhtus!

Uskumatu, mida üks tavaline muna 20 minuti jooksul hõbedaga teha!? Kasutasin seda õpetust. Aga lapsed, kui te tahate seda kodus järgi proovida, siis jätke meelde, et peenikeste traadikeerdude vahelt on muna võimatu kätte saada. Proovisin veega, proovisin harjaga, urgitsesin peenikese traadiga. Lootusetu. Pildilt on näha ka, kui hoolega vaadata. Ja küllap on varsti on mädamuna haisu tunda. Pealegi jäi miskpärast ühest kohast kahtlaselt mitteoksüdeerunuks see asi.

Aga mädamunahaisuvasase nipi leidsin ka - ei ole vaja muna ja hõbeasja üksteisega kokku mäkerdada. Tuleb lihtsalt hõbeasi ja muna tavalisse suht õhukindlalt suletavasse karpi panna. Nii et nad kokku ei puutugi. Geniaalne! Piisab munahaisust. Nii et tasub söögiga mängida küll. Teatud juhtudel. Segaseks on veel ainult jäänud, kas see muna pärast süüa ka kõlbab või paneb ta sööja näiteks helendama.

PÖFF algas!

Eile algas Tartus PÖFF. Ja minu jaoks algas ta superhästi Austria filmiga Igavesti Eikusagil. Komöödia. Zanr, mis mind enamasti skeptliseks teeb. Enamasti on naljad igavad ja leierdatud ja mul on lihtsalt igav. Aga see film balansseeris nii parasjagu sündsuse ja rõveduse piiril ja üllatas pidevalt. Täiesti minu maitsele film. Jabur ja veider ja samas nii lihtne ja eluline. Nii et Tallinnlased, minge vaadake.

Ja Ateena kinomaja on nii ilus.

tööseisak

Mul on inspiratsoon otsas. Või olen lihtsalt kärsitu. Aga kõik mu viimsael ajal alustatud asjad jäävad pooleli ja ei rahulda mind. Võibolla on asi selles, et pärleid ja helmeid ja traate ja värke on nii palju, et ei tea, kust alustada ja kuhu joosta. Ja lisaks veel appi-jõulukingitusi-on-vaja paanika. Ja ohh-jõuluehteid-tahaks-teha ärevus ka. Ja tegelikult on ikka kogu aeg see tunne ka, et mul on ainult valet värvi ja jämedusega traati :)

lehekuutuul vol2

Oi ma käisin põneval üritusel! Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse klubiõhtul. Viis sinna mind muidugi Lehekuutuul. Meid õega võeti julgustuseks kaasa. Kuigi ega seal midagi hirmsat polnudki. Oma 17-20 inimest pisikeses toakeses kamina ees diivanil lürpisid kohvi ja tšaid, närisid kommi peale, rääkisid murdekeeles, kuulasid raamatu saamislugusid ja luuletusi autori ettekandes, muhelesid ja arutasid. Eks ikka keele ja kultuuri üle.



Mõnus ja vaba õhkkond, lõpuks lasti laulgi lahti. Ja selleks hetkeks, kui meie sealt lahkusime, ei olnud teda veel kinni püütud. Nagu mulle pärast selgitati - suur osa klubilisi on ansamblist Liinatsura. Ja kogu keskuse ja klubinduse vedajaks TÜ dotsent Paul Hagu. Selline muhe mees. Einoh, äge üritus oli ja seltskond selline omapärane. Hea on näha teistsuguseid inimesi ja teistsuguseid tegevusi ja huvisid vahel. Omal algatusel poleks ma loomulikult iial sinna sattunud, nii et aitähh issile :)

Eilse päeva teiseks tähtsündmuseks on aga see, et lõpuks ometi pärast kahe kuu pikkust arstidekülastust hakkab mulle diagnoos kujunema. Ei midagi hullu. Lühike antibiootikumikuur peaks mu jälle normaaltemperatuuriliste sekka tagasi tooma.

Tuletage siis, kui palavik läinud, mulle meelde, kuidas ma haigena hädaldasin, et saaks ometi ennast liigutada ja trenni teha. Näiteks hommikul enne tööle minekut ujulast läbi lipsata. Kui ainult seda palavikku poleks... Vaatame, mis juttu ma siis ajan : )