kord

nende pühade jooksul jõudsin ma arusaamisele, et ma ei ole võimeline korda hoidma. ja ometi oli vaja kord majja saada, et mu kaugelt saabunud kallid külalised ära ei minestaks ja hirmust segaduse sisse ära kaduda tagasi Saksamaale ei põgeneks. arvan, et läbi suurte pingustuste peaaegu õnnestus, kuigi aeg-ajalt ikka kostub läbi toa kõndides põrandal ilus pärliveeremise kõrin.

psst, mul on plaanis Aigul pärlimaaniasse nakatada. vaatame uuel aastal, kas õnnestus.

kingikottide sisu

veel mõned fotosüüdistused kingikottide sisust enne kui usinad päkapikud pakkimispaberisse kõik mässisid. mul oli omajagu tegemist, et päkapikkude käest neid ehteid pildistamiseks veel kätte saada.

selle komplekti moodustavad rohekas-pruunikad kuldpuruse sisuga helmed, hõbetatud traat, eelpainutatud traat käevõru sees, raekoja platsi kullapoest (Juveel?) pärit hõbekett ja natuke munahaisu. pildil näeme, kuidas usinad päkapikud nagu sipelgad parasjagu ehteid oma pessa veavad (kui pilti suuremalt vaadata, siis on näha)

selle komplekti tabasin juba otse päkapikupesast. need ruudukujulised kameeleonhelmed läigivad iga nurga alt erivärviliselt ja tagakülg on hoopis must. tegelikult neid muidugi kameeleonhelmesteks ei nimetata, aga mulle meeldib nii. aetud on nad nailonkattega traadi otsa. ma vähemalt arvan, et see on nailonkattega traat, aga võibolla mõtlesin selle nime ka ise välja.

ja see romantiline ehteke on tabatud lausa päkapikupesa südames ja tagakambrikeses, kuhu igaühe silm ei küünigi. jaa, päkapikkude pehme mõnus punane magamistuba. siia kulus mu viimane hõbetatud traat, helmekübarad, millest üks laiakslitsutuna ka kee otsas ripub, matid pruunid india helmed Silverpointist, matid valged helmed Helmehaldjast ja mingid pisikesed kollased helmekesed.

ise rahul, teised rahul

käevõru, muri, andmisrõõm ja -kurbus

Jõuluvana pani kingikotti käevõru ja kõrvarõngad. Tegelikult sai komplekt nii ilus, et ta tahtis seda kangesti omale jätta. Isegi Muri anus ja palus oma ilusate kutsikasilmadega, et jäägu see ikka meile - talle ka meeldivad ilusad asjad. Pani kogu kraamile käpa peale ja valvas truult ööd ja päevad. Piltigi ei lasknud teha. Aga ei aidanud miski, kingikotti see komplekt läks. Jõuluvana osutus tugevamaks. Kingisaajal oli väga hea meel. Ehk võtab see teadmine, et keegi rõõmsaks sai tehtud, ka Muri silmist igatseva nukra pilgu ära. Andmisrõõm ikka kõige suurem rõõm.

materjalideks siis eelpainutatud traat ja erisuurused klaashelmed. jube ilusat värvi, eksole :)

jõulupiduline

jõulud murravad sisse. aknast ja uksest mitte, sest need on kinni, aga igalt poolt mujalt küll. ja ega ma väga ei pahanda. eriti kole osta-osta-kõike-jõul voolab mul mööda külge maha ja muu on päris armas. jagatakse ju kommi ja lauldakse ja üldse ollakse kuidagi sõbralik. ma kohe heldin sellise asja peale.

ja muidugi käib jõuluga kaasas pidu pidu pidu! töökaaslastega oli tore pidu. sai salsatantsu õpitud, sai sunnikorras baaris leti ees jõululaulu lauldud, sai süüa-juua-jututada, sai laulu, ja teatrit ja nalja. Teatri raames sai kehastusin tummaks haikalaks, kes hõljus etenduse jooksul kaks korda 7. korruse akna taga, ja jõuluvana põdraks, kes kingipakke kohale vedas. kusjuures ma ei tööta teatris ega tsirkuses, ausalt. me oleme täitsa tõsine asutus.

muidugi käis jõulupeo piduliku kostüüme juurde pidulik kee, mis mõlemad olid täiesti ootamatus musta-kuldses värvigammas. nii ootamatu, et mu pärlikollektsioonis polnud ei rohkem ega vähem kui justtäpselt kolm suurt musta ja neli väiksemat "kuldset" pärlit. hea et mul jämedam kael ei ole. traat on mingi põnev traat. ma ei mäleta, mis materjal.

ja muidugi käib jõulukuu juurde õdus küünlavalgus, mõnus seltskond, muusika ja tee.

uni

mind on kas a) hammustanud tsetse kärbes või b) on mul talveuni. kogu aeg ainult magaks. tegelikult teen ehteid ka, kui ärkvel olen, aga ma enne jõule nendega ei edvista. enamik produktsiooni läheb sel aastal kingiks. peaks veel välja mõtlema, mismoodi pärlitest ja traadist mingeid mehelikke aksessuaare teha. siis oleks kõigi kinkidega muretu.

selline lühiraport siis täna
lähen magama

jõuluehted?

mõtlesin teha jõuluehteid. keerasin, väänasin, pöörasin, põimisin, käkerdasin ja mäkerdasin ja kaks sellist asja sain valmis. üks armas sõber ütles mulle, et väga jõululikud. üks teine ütles, et ei tekitanud temas jõulutunnet. mine võta sa siis kinni. mis teeb asjast jõuluehte üldse? antud juhul see, et ma plaanin nad kuusepuu otsa riputada.



materjalid: kahe jämedusega traati, mingi pits, igasuguseid pärleid

aga ilusate piltide tegemise ponnistusest olen ma loobunud, sest ilma normaalse valguseta ei saa. ja mingit kodustuudiot ma ka ei viitsi päris püsti panna. pealegi pole ruumi, traati on kõik kohad täis. ja homme tuleb juurdegi. no okei, ma natuke liialdan. päris kõik kohad traati täis siiski pole. isegi homme ei saa olema.

kuidas mõnikord on küll õnneks nii vähe vaja: voodi, Christie Poirot, Diana Krall, lillkapsas toorjuustuga. ja ongi õnn.

muutumismäng

kolmed kõrvarõngad käisid täna munaga koos karbis oksüdeerumas. olen jätkuvalt elevil ja vaimustuses kogu asja lihtsusest :) keerasin aga traadist stange ja riputasin kõik läikivad isendid protseduuri jaoks ilusasti ritta ja kahe munaga karpi. muna sõin pärast ära.

'

enne ja pärast. tuhmusid hästi. nüüd peab veel aru saama, kas neid kuidagi poleerima ka peaks.



kusjuures, need hallid ja hästi lihtsad kõrvarõngad tegin täna kibekähku enne väljaminekut. hall kamps oli, halle kõrvakaid mitte. ise ka naersin enda tibiduse üle. aga nii on. maania on totaalne.

aga nüüd olen küll terve nädala eest ette bloginud.

reisipildid

mõned pildid mu väljamaalkäigust. sel korral jäi aega isegi natuke rohkemaks kui paariks hotelliaknastvälja pildi tegemiseks. tegelikult oli päris hirmus reis. sattusin mingitesse eriti imelikesse brüsseli piirkondadesse. nii hirmsatesse, et ma ei julgenud isegi kaamerat välja võtta, et pilti teha. kuidagi rõveräpane mulje jäi üldse. lisaks veel rõvedalt külgelöövad hotellitöötajad ja hull urgas ja räpane hotell. aga võibaolla olen ma liiga peps. ja võibolla kusagil ikka on ilus ka.

silmad kinni (sest union) ja näpud valusad (sest traati sai väänatud) raporteerin: täna valmis 4 kõrvarõngast. 3 tk näevad välja sellised nagu pildil. neljas erinev. miks kolm? eiei, mul ei ole lisaks kõrvadele nabas ega kusagil mujal auku. lihtsalt seepärast, et kuratlikult raske on kahte ühesuguse kuju ja suurusega asja väänata. eriti kui väänamine käib tunde järgi, instruktsioone ja juhiseid järgimata. võhiklikult. ja noh, juhtus et kõrvarõngas nr 2 tuli tunduvalt väiksem kui nr 1. neljas on ka paarilise ootel. ei olnud nii palju julgust, et katsetada, kas õnnestub ennast korrata. ehk homme, kui silmad jälle lahti saan.

kasutatud 2 eri suurusega kassisilma ja 3 eri jämedusega hõbetatud traati. pakendid on kadunud, aga arvan, et 0.8, 0.6 ja 0.4 mm. või siis 1, 0.8 ja 0.6 :) nüüd mõtlen, kas peaks kogu seda kupatust munale tutvustama. see hõbetraat on ikka väga hõbedakarva läikiv.

P.S. statistika jätkuks: käesolev on minu 101. postitus siin blogis :P elagu numbrid!

jäised kõrvarõngad

valminud on kahed kõrvarõngad. nagu näha, on nad ühest perekonnast. suhteliselt ühte nägu ja tegu. piltidele on salvestatud ka aastaaeg. see pime, tuhm ja päikeseta :) nii krdi raske on pilti teha sellise valguse(puudumise)ga. kõrvarõngad ise seevastu räägivad lume ja jää ja karguse igatsusest.

street photography

Väljamaal tänaval astus mulle ligi tädi ja palus mul temast pilti teha. Kuniks ta kohmitses oma koti kallal ja fotokat otsis, kasutasin ma juhust, et ta mu nina all paigal seisis ja et mul juhuslikult fotokas kaelas rippus. siuke tore tädi :)

Selline tänavafotograafia järjekordne katsetus. Ise olen pildiga rahul :) aga eestis ma endiselt ei julge.

igavat statistikat

Kellele ma seda blogi kirjutan, loeb seda ka üldse keegi? Selline küsimus tekkis mul mingi hetk. Nüüd tean.

kuu aja statistika:
klikke: 1505
külastajaid: 814
korduvkülastajaid: 412
päevas keskmiselt külastas mind 29 inimest

Samas tõele au andes tuleb öelda, et üle poole külastajatest viibis lehel alla 5 sekundi :) Ilmselt muuhulgas need, kes mind soomest ja hispaaniast ja brasiiliast ja teistest põnevatest kohtadest kogemata üles leidsid. ja midagi aru ei saanud.

kõige rohkem inimesi sattus siia eesti käsitööblogide lehelt ja isetegija.net lehelt. aga ka mu sõprade blogide kaudu. ja mingi müsteeriumi läbi olen ma ka sattunud blog.tre.ee lehele. ma ei tea. kuidas sinna satutakse ? või misasi see täpselt on? ma pole viitsinud uurida.

Ja mida inimesed mu lehelt otsivad? googeldades on märksõnanadeks, mille kaudu on mind viimasel ajal leitud:

ehtekunst
sünnipäevakaart
kaks takti ette
fimo savi
moussaka
4 hero
kui tuled sa
liikuvad arvuti tausta pildid

kaks viimast on eriti põnevad? :)

mida teeb muna traadile?

Keetsin ära kanamuna. Panin muna kilekotti ja lömastasin lusikaseljaga ära ja sulgesin kilekoti 20 minutiks. Vahepeal keerasin kilekotti ümber ka. Mingi veidrik olen, arvate? Oh ei, katsetasin lihtsalt hõbeda oksüdeerimist. Kilekotis oli nimelt ka see hõbedatud traadist tehtud vään. Selline 'proovilapp' lihtsalt. Ja vat mis juhtus!

Uskumatu, mida üks tavaline muna 20 minuti jooksul hõbedaga teha!? Kasutasin seda õpetust. Aga lapsed, kui te tahate seda kodus järgi proovida, siis jätke meelde, et peenikeste traadikeerdude vahelt on muna võimatu kätte saada. Proovisin veega, proovisin harjaga, urgitsesin peenikese traadiga. Lootusetu. Pildilt on näha ka, kui hoolega vaadata. Ja küllap on varsti on mädamuna haisu tunda. Pealegi jäi miskpärast ühest kohast kahtlaselt mitteoksüdeerunuks see asi.

Aga mädamunahaisuvasase nipi leidsin ka - ei ole vaja muna ja hõbeasja üksteisega kokku mäkerdada. Tuleb lihtsalt hõbeasi ja muna tavalisse suht õhukindlalt suletavasse karpi panna. Nii et nad kokku ei puutugi. Geniaalne! Piisab munahaisust. Nii et tasub söögiga mängida küll. Teatud juhtudel. Segaseks on veel ainult jäänud, kas see muna pärast süüa ka kõlbab või paneb ta sööja näiteks helendama.

PÖFF algas!

Eile algas Tartus PÖFF. Ja minu jaoks algas ta superhästi Austria filmiga Igavesti Eikusagil. Komöödia. Zanr, mis mind enamasti skeptliseks teeb. Enamasti on naljad igavad ja leierdatud ja mul on lihtsalt igav. Aga see film balansseeris nii parasjagu sündsuse ja rõveduse piiril ja üllatas pidevalt. Täiesti minu maitsele film. Jabur ja veider ja samas nii lihtne ja eluline. Nii et Tallinnlased, minge vaadake.

Ja Ateena kinomaja on nii ilus.

tööseisak

Mul on inspiratsoon otsas. Või olen lihtsalt kärsitu. Aga kõik mu viimsael ajal alustatud asjad jäävad pooleli ja ei rahulda mind. Võibolla on asi selles, et pärleid ja helmeid ja traate ja värke on nii palju, et ei tea, kust alustada ja kuhu joosta. Ja lisaks veel appi-jõulukingitusi-on-vaja paanika. Ja ohh-jõuluehteid-tahaks-teha ärevus ka. Ja tegelikult on ikka kogu aeg see tunne ka, et mul on ainult valet värvi ja jämedusega traati :)

lehekuutuul vol2

Oi ma käisin põneval üritusel! Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse klubiõhtul. Viis sinna mind muidugi Lehekuutuul. Meid õega võeti julgustuseks kaasa. Kuigi ega seal midagi hirmsat polnudki. Oma 17-20 inimest pisikeses toakeses kamina ees diivanil lürpisid kohvi ja tšaid, närisid kommi peale, rääkisid murdekeeles, kuulasid raamatu saamislugusid ja luuletusi autori ettekandes, muhelesid ja arutasid. Eks ikka keele ja kultuuri üle.



Mõnus ja vaba õhkkond, lõpuks lasti laulgi lahti. Ja selleks hetkeks, kui meie sealt lahkusime, ei olnud teda veel kinni püütud. Nagu mulle pärast selgitati - suur osa klubilisi on ansamblist Liinatsura. Ja kogu keskuse ja klubinduse vedajaks TÜ dotsent Paul Hagu. Selline muhe mees. Einoh, äge üritus oli ja seltskond selline omapärane. Hea on näha teistsuguseid inimesi ja teistsuguseid tegevusi ja huvisid vahel. Omal algatusel poleks ma loomulikult iial sinna sattunud, nii et aitähh issile :)

Eilse päeva teiseks tähtsündmuseks on aga see, et lõpuks ometi pärast kahe kuu pikkust arstidekülastust hakkab mulle diagnoos kujunema. Ei midagi hullu. Lühike antibiootikumikuur peaks mu jälle normaaltemperatuuriliste sekka tagasi tooma.

Tuletage siis, kui palavik läinud, mulle meelde, kuidas ma haigena hädaldasin, et saaks ometi ennast liigutada ja trenni teha. Näiteks hommikul enne tööle minekut ujulast läbi lipsata. Kui ainult seda palavikku poleks... Vaatame, mis juttu ma siis ajan : )

sees ja väljas

Kindlasti mõtlete juba ammu, et pole midagi mu maitsetaimede kasvandusest kuulda olnud. Sellest lubatud lopsakast dzunglist mu aknalaual. Nojah, ma ootasin, et nendest kribudest taimehakatistest päris taimed kasvaksid, et siis neid uhkusega demonstreerida. Aga suht tulutult. Vaadake, millised rääbakad!

Ilmselt on nad liiga tihedalt külvatud ja ilmselt on päikesevalgust vähe ja ega me siin neid muu hea ja paremaga ka hellitanud just pole. Sest teatavasti ei tule ju üks meesterahvas iseseisvalt selle peale, et võiks lilli ja muid sarnaseid olevusi kasta kuni naisterahvad, kes muidu seda teevad, reisil on.

Vabandan nüüd kõigi meesolevuste ees, kelle suhtes mu üldistus ülekohtune on. Aga ma isiklikult ei usu, et selliseid mehi, kes seda taipaks, olemas on. Nagu ka selliseid, kes märkaks wc potti või aknaid pesta või nõudepesulappi vahetada kui see erakordselt rõvedaks on muutunud. Aga, palun, lükake mu veendumused ümber. Näidake näpuga, kui mõnd sellist teate! Sest mulle tundub, et mulle kui feministiks tembeldatule, ei kõlba siukest juttu ajada ja sellistes asjades veendunud olla.

Aga vaadakem asja helgemat külge (loe: foto ülemist poolt) - LUMI! Kui ma sügise saabudes märkasin, et kui puud lehed maha viskavad ja alasti jäävad, siis muutub ka kogu linn justnagu alastiolevaks. Kõik krohvipraod, mahakulunud ja luitunud värv, kõik viltused aiad, kõik prügi täis muruplatsid, kõik suuri varandusi peitvad tagahoovid ... kõik, mis enne lillekeste ja muru ja umbrohu ja puudega dekoreeritud ja varjatud, tuli nähtavale. Midagi ei anna enam roheluse varju peita. Linn nägi välja nagu mööblist ja kardinatest ja nipsasjakestest tühjakstassitud korter, kus mõnda aega sees elatud ja remondist juba aastaid möödas.

Aga täna oli linn jälle riides. Ilusas valges. Dekoreeritud. Peidus.

sünnipäevakaart

Palju õnne, emme!



traadist saab teha kõike :)

lihtne pärlikee

Tavaliselt riputan valminud ehted knopkaga teadetetahvlile, kust uued omanikud nad üles leiavad ja ära viivad. Aga see komplekt võlus mind vaatamata oma roosasusele niivõrd, et riputasin kohe esimesel võimalusel endale külge. Kahjuks ei arvestanud ma sellega, et väljas on talv ja kaela tuleb panna sall, selga kampsid ja vammused ja et see vaene õrn kee nende kampside ja vammuste vahelt välja pugedes võib näpu taha kinni jääda. Nii et ka sellest keest on jäänud vaid helge mälestus. Ja hunnik helmed mu rahakoti münditaskus. Kõrvarõngad pidasid seevastu hästi vastu. Igal juhul pean ehete insener-tehnilised lahendused paremini läbi mõtlema. tõden ma taaskord.

pildid on sama sobused kui ilm akna taga. aga palju pehmemad ja mõnusamad.

käevõru

Proovisin ketti punuda. Tegin aga pisikesed traadirõngad ja põimisin üksteise külge. Igati ilus ja uhke värk, ainult et keti elu kestis täpselt fotosessiooni lõpuni ja siis lagunes kõik koost. Isetehtud rõngakesed lihtsalt ei püsi lõikekohast korralikult koos, sest lõikekoht on selline konarlik. Nii need rõngad üksteise seest välja vupsasidki ja vaese kinnitushaagi hülgasid. Seda kurba sündmust ma fotole ei jäädvustanud.

Nii et kui ma peaks tahtma, et mu tehtud ehetel mingisugune praktiline väärtus ka oleks, siis oleks mul traadilõikamise tangide asemele vaja peenikest metalli saage. No tõesõna, varsti on vaja kusagile tööruumid rentida endale, et kõik tööriistad ära mahuks. Rääkimata sellest, et traadiväänamise tulemusel on terve tuba teravaid traadiotsi täis. Lendavad, raiped, kui ma neid naks ja naks traadi küljest ära lõikan.

rahulolematusest

Olen viimasel ajal mitmete inimestega rääkides märganud, et nii palju on ärevust, muret, enesesüüdistust ja negatiivsust. Harjumust asju mustades värvides näha, tulevikku karta ja end pidevalt mitte piisavalt hea olemises süüdistada ja mis kõik. Ega ma ise ka süüst puhas pole, oskan end õnnetuks mõelda küll. Kuid milleks?! See mustaga maalitud pilt ei saa ju olla tõsi.

Tõsi? Tõde ja objektiivsust pole olemaski, lugesin ma ükskord targast raamatust ja jäin uskuma. Ei ole üheseltmõistetavat õiget ja valet, täiuslikkust pole. Suurem osa faktegi on lähemal vaatlusel kellegi hinnangust kallutatud ja ebatõesed. Interpretatsioonid, tõlgendused ja konstruktid vaid. Teate küll lugusid ajalootõlgendustest, kõigist neist pooltäis või pooltühjadest klaasidest, mustatribulistest või valgetriibulistest sebradest, hirmuäratavatest või hoopis armsatest hüäänidest.

Kui kõik on tõlgendamise küsimus, miks kuradi pärast me endale sellist viletsat reaalsust loome? On ikka loll see inimloom! Miks mitte pigem luua reaalsust, millega saab olla rahul? Eriti juhul kui seda vaid mõttejõul teha saab. Tundub enesepett hakata vägivaldselt olukordi tõlgendama teisiti kui nad tunduvad, eksole? Aga ka see harjumuspärane tõlgendus on vaid tõlgendus, lihtsalt harjumuspärane. Harjuks siis ümber.

Muideks, proovige seda teadmist reaalsuse konstrueerimisest kombineerida perfektsionismiga – vajadusega asju teha õigesti ja täiuslikult. Kuidas ma käitun õigesti, kui õigestit ei ole olemas? Pole kedagi, kes ütleks, kuidas on õige ja parim. Pole mõõdupuud mõõtmisekski. Kõik on nii kohutavalt subjektiivne. Tigedaks teeb, ausalt. Oh häda ja õnnetust?! Oh, vabandust... oh seda õnne ja vabadust :)

Lõpetuseks, mis te arvate, kumb veebileht olemas on, kumb alles loomisel:

www.jumal.ee

www.kurat.ee

jäiste helmeste kee

tänahommikune. ise olen rahul :)

traadivään vol2

Pidulik teadaanne - traadivään sai sõbrad. Ehk siis kaks postitust allpool olev kaelaripats sai komplekti juurde kõrvarõngad. Ainus häda on veel selles, et ripats ei ripu veel, sest pole millegi otsas rippuda. Kõrvarõngad ripuvad küll. Kõrvas. Ärge laske pildil end eksitada, nad ei käi tegelikult pihku vaid ikka kõrva.

sügis

Jalutasin postkontorisse ja nägin, kuidas üks onu tegi trepi peal kassile pai ja üks tädi puhtastas lindude söögimaja. Ilus sombune ja vihmane sügis on.

traadivään

Miskipärast võlub mind ehete tegemise juures kõige rohkem traat ja kõik see, mida traati väänates teha saab. Mul on olnud kujutlus, et see on jube keeruline, aga tegelikult ei ole sellise asja tegemine mingi vaev. Kannatlikkust peab natuke lihtsalt olema.



Erinevaid tradiväänamise õpetusi leiab siit. Ma ise ühtegi õpetust otseselt ei järginud, kuigi inspiratsiooniallikaid oli mitmeid.

kui sa tuled, too mul tilli

Väljas pargis on veider kombinatsioon sügisesestest puudest, mis on unustanud oma kollase rüü seljast heita, ja valgest lumest, mis vaatamata sellele alla sadas. Toas on aga kevad, tärkamise aeg. Külvasin murulauku ja rukolat, mis mõlemad hoolega tärkavad. Mul on juba ammu unistustes maitsetaimede istandus köögi aknalaual. Metsik ja lopsakas Tootsi peenar, kus on olemas kõik need taimed, mis mulle retseptiraamatutes vastu vaatavad. Sest mul on tunne, et nende õigete maitsetaimede puudumise pärast jäävad mul pooled maitseelamused saamata.

Ma ei raatsi osta igakord kolme oksakese pärast tervet suurt potti basiilikut ja melissi ja tilli ja murulauku ja tüümiani ja kõiki neid teisi, mille nimi mul meelde ei tule, et nad siis varsti närbununa ära visata. Taimedest on kahju. Olen proovinud neid potti istutada, aga nad kuivavad või närtsivad ikkagi väga kiiresti ära. Ma ei ole aianduses just üleliia tugev, ma tõesti ei tea, miks nad nii teevad. Aga vaadake ise, täiesti lontis. Ja tänaseks on asi veel hullem.



Pildid tegin ja panin üheks pildiks kokku juba eile. Mustast mullast on tänaseks seevastu terve idumüür välja kasvanud. Hämmastavalt kiiresti kasvavad. Tekib tahtmine istuda ja vaadata, äkki on silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas kasvavad. Aga palju ja liiga tihedalt vist külvasin, neil hakkab seal kitsas kohe. Ei teagi, mis nüüd edasi peaks tegema. Istuma ja kuulama? Äkki ütlevad mulle, mis edasi teha, et nad õnnelikud oleksid :)

Järgmisena panen potti kõrvitsaseemned. Lihtsalt huvi pärast. Poti pean ainult leidma.

tõde on muusikas

Lugesin siit, et veiko luges siit, et Daki juures oli kunagi leitud selline asi, et tuleb lasta suvalistel lugudel oma muusikakogust tulla järjest, lugeda sinna kõrvale antud küsimusi ja vaadata, milliseid vastuseid need juhuslikult tulnud lood küsimustele annavad.

Sellisele absurdsusele on minul raske vastu hakata. Niisiis on siin kogu tõde mu oleviku ja tuleviku ja mineviku kohta.

1. How am I feeling today? / Kuis ma end täna tunnen?
Evelyn, A modified dog - Frank Zappa

2. Will I get far in life? / Jõuan ma elus kaugele?
Here She Comes Now - Nirvana

3. Where will I get married? / Kus ma abiellun?
Walking on Sunshine - Jennifer Lopez (issand, kust selline lugu mu playlistis?! Aga aitähh, Jennifer, pole paha koht :)

4. What is my best friend’s Theme Song? / Milline on mu parima sõbra tunnusmeloodia?
Universal Love - 4 Hero

5. What is the Story of My Life? / Milline on minu elu lugu?
Bang Bang (My Baby Shot Me Down) - Nancy Sinatra. Oh õudu!

6. What was Highschool like? / Milline oli minu jaoks keskkool?
You had me - Joss Stone

7. How can I get ahead in life? / Kuis saan ma elus edasi?
Not That Kind - Anastacia. (The wind will blow, water flow and the sun will shine, yeah it will)

8. What is the best thing about me? / Milline on minu parim omadus?
Jezebel-Sade ( Jezebel wasnt born with a silver spoon in her mouth, She probably had less than every one of us But when she knew how to walk)

9. What is today going to be like? / Milline saab tänane päev olema?
Your Song - Ewan McGregor

10. What is in store for this week? / Mida pakub käesolev nädal?
Hey, Man! - Nelly Furtado. (And there's a shadow in the sky and it looks like rain,
and shit is gonna fly once again!)

11. What song describes my parents? / Milline lugu kirjeldab mu vanemaid?
Paint it Black - The Cure

12. To describe my Grandparents? / Aga milline kirjeldab vanavanemaid?
Pegasus 51 - 4 Hero

13. How is life going? / Kuis elu läheb?
Watch Me Shine - Vanessa Carlton. OOO JEEE :)

14. What song will they play at my Funeral? / Millist lugu mängitakse mu matustel?
Haunt Me - Sade.. jaajaaa, kummitama tulen

15. How does the world see me? / Kuis näeb maailm mind?
May it be - Enya ... nii lahke temast :) May it be an evening star/Shines down upon you/May it be when darkness falls/Your heart will be true

16. Will I have a happy life? / On’s mu elu õnnelik?
Dirty Monkey - Moloko.... ummmmm... on see nüüd jah või ei?

17. What do my friends really think of me? / Mida mu sõbrad minust tegelikult arvavad?
Lose you tonight - HIM... kullakesed, mis nüüd?

18. Do people secretly lust after me? / Kas inimesed ihalevad salaja minu järele?
May You Never - John Martyn. hahaha :))) May you never lay your head down/Without a hand to hold/May you never make your bed out in the cold

19. How can I make myself happy? / Kuis saan end õnnelikuks teha?
In the Year 2525 - Zager&Evans (In the year 2525 if man is still alive. If woman can survive, they may find.... njaaa, pean ootama)

20. What should I do with my life? / Mis peaksin oma eluga pihta hakkama?
Thrill Me - Junior Jack

21. Will I have children? / Saan ma kunagi lapsi?
Porcelain - Moby.

22. What is some good advice for me? / Hääd nõu mulle?
Halleluja - Jeff Buckley...ole sa tänatud, Jeff

23. How will I be remembered? / Kuis mind mäletama jäädakse?
En aranjuez con tu amor - Sara Brightman. mis see tähendab? Saab must prantslaste rahvuskangelane?

24. What is my signature dance song? / Milline on minu tantsulugu?
A Drop in Ocean - Moloko ( feel like A drop in The ocean Just a ripple On expanding seas)

25. What is my current theme song? / Milline on mu praegune tunnusmeloodia?
yeah yeah yeahs - miles away

26. What does everyone else think of my current theme song is? / Millise arvavad kõik teised minu praeguse tunnusmeloodia olevat?
The Girl from Ipanema - Stan Getz, Astrud Gilberto

27. What type of men/women do you like? / Millised mehed/naised mulle meeldivad?
Smooth Jazz Sax - Candy Dulfer

Lehekuutuul Vaikses Nurgakeses

Nagu pikalt reklaamitud, toimuski Lutsu Raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Urmas Karu luuleraamatu Lehekuutuul ja ritsikasirin tutvustus.

Oli viiulimängu, oli ajaloohõngulisi meenutusi, oli muhedat nalja, oli tõsist juttu, oli luuletusi ja arutlusi. Väga tore üritus, väga tore raamat ja väga tore mees. Mina igatahes tunnen uhkust, et meil perekonnas sellised anded on.

Õhku jäi rippuma mõte, et võiks veel kirjutada, veel avaldada. Nii uusi asju kui vanu. Näiteks võiks otsida üles aastatetagused kodumasinate remontija Robert Kruvi lood, mida ajalehe Edasi huumori ja satiirinurgas avaldati. Mina pole ühtegi neist lugudest lugenud, kuigi teadsin, et mu issi sellise varjunime all kirjutas. Ma lapsena küll leidsin sahtlist ajalehe väljalõikeid, aga ma ei saanud neist suurt aru. Edasi aukiri oli ka raamaturiiulis. Kõvade kaantega ja puha. Nüüd, pisut targemana tahaks lugeda küll, aga ma enam ei tea, kus see sahtel on.

Sellisel raamatul oleks ju omamoodi etnograafilinegi väärtus oma ajastuhõngulisuse pärast. Viis aastat 80-ndatest aastatest läbi remondimehe silmade. Ajalooõpikute autorid võivad lõputult vaielda, kes ja kus süsteemi rohkem õõnestas ja aina uusi versioone kirjutada, aga tõde inimeste ja kodumasinate elust on pigem ikka anekdootides ja naljalugudes peidus. Arvan ma. Nii et mina jään artiklite kogumikku ja uut raamatuesitlust ootama.

Sügisene kee

Selline sügiseteemaline värviline kee.



Kui tahate ilusat keed, siis oleks hea, kui helmed oleksid ühesuguse kujuga. Minu omad olid igaüks sellise kujuga nagu parasjagu ise heaks arvas.

Aga sügis on ka läbi.

kurjad lehmad

Vaatasin praegu eesti krimka seriaali Ohtlik Lend esimese hooaja esimest osa. Väga spuuki oli. Kurjad lehmad ajasid Marko Matveret taga öisel heinamaal. Palju lehmi. Suured ja paksud. Ma ei tea, päriselt lehmad ei käitu ju nii?

Bloggeri kius

Blogger kiusab, näitab mu fotosd ainult siis, kui talle meeldib. Onju. Teeb teiega ka nii? Öelge, kellega veel teeb nii? Peaks kusagile bloggerist äkki ära kolima?

Kuidas fotografeerida lindu

Ptüi! Lund ikka, mitte lindu. Kuigi ega lindu ka ei oska. Mõlemad lendavad. Lumepildistamise trikki ma veel ei tunne. Tänane esimene lumi kas ei jäänud üldse pildile või jäi koledate uduste triipudena. Kui udune, siis udune, mõtlesin. Pildistame siis udusust, tühja sest lumest.

Ülemised pildid töötlemata, alumistel on valge balanss paika keeratud ja natuke kontrasti ka juurde pandud. Mina ei tea, mis parem. Oskaks nüüd selliselt maalida ka.

moussaka

Ma olen juba jupp aega murdnud pead nende veidrate lillade aedviljade üle, mida inglise keeles eggplantiks ja eesti keeles baklažaaniks nimetatakse. Mis nendega tehakse? Välja mõtlesin. Kui vähegi leiate aega ja viitsite tund aega söögitegemisega mässata, siis soovitan moussakat. Nagu lasanje, aga lasanjeplaatide asemel on baklazaan. Pildilolev moussaka on natuke teise retsepti jägi küll tehtud - baklažaan on grillitud, mitte praetud.

Traadiväänamine

Kuigi õige traat ja traadiväänamise tööriist on Helmehaldjast alles tulemas, ei jaksanud ma kannatada ja veetsin eilse õhtu traati väänates. Võtsin aga ette oma Helmesehete Entsüklopeedia ja asusin selle õpetuste järgi väänama. Sellised tangid abiks.



Pildil on siis kõrvarõngad, üks kinnitushaak veel sündimata keele ja siis lihtsalt paar siiruviiru, roosa helme küljes. Lähemal uurimisel näeb, et selline värvilise kihiga kaetud traat ei ole algajale sugugi sobilik - kui oskamatult ja liiga mitu korda traati väänata, siis koorub see värv lihtsalt maha. Nii et ärge liiga lähedalt vaadake : ) Traat ise on samuti Helmehaldjast. 0.8 mm jämedune.

Siis veel selline pidulik sündmus, et ma olen nüüd Eesti Käsitööblogide webiringis. Ma pole küll webiringi nähtusega enne kokku puutunud, aga paistab, et see on siuke ringviitamine ühelt temaatiliselt blogilt teisele. Noh, et minu blogist saab edasi järgmisele kui vajutate selle ikooni all olevatele noolekestele (kusagil sesal paremal menüüs allpool). Ja siis järgmisest blogist saate edasi järgmisele käsitööblogile ja sealt järgmisele ja sealt järgmisele... kuniks oletegi tagasi minu juures. On vist nii.

meeldetuletus

ärge siis seda unustage.

kee õele

Helmed Novaluxist, tore rohelise nööriga kaetud traat Tiimarist ja mingi suvaline nöör. Keed tehes mõtlesin õe peale, kes need helmed valis.

Kee tegemine oli puhas loomisrõõm, katsetamine ja mõnus näputöö, aga kui asi peaaegu valmis sai ja oli vaja kuidagi see asi ära lõpetada ja otsad kokku siduda, siis läheks jamaks. Ei tunne sõlmimistehnikaid ja raamatus olid need ka nii imelikusti seletatud. Ilma sõlmimistehnikateta saab paremal juhul koleda kinnitusega kee, halvemal juhul koleda ja kasutamiskõlbmatu kinitusega kee:) Mul vist läks paremini. Fotosid teen ma endiselt kahte tüüpi: informatiivne-kole ja ebainformatiivne-ilus.

Muidu mõtlesin, et peaks heaks hakkama ja ilusaid mõtteid mõtlema.

Kaks Takti Ette

Mulle on lauluvõistlused alati korda läinud. Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati kaasa elanud Laulukarussellile ja Kaks takti ette konkurssile. Kusjuures, kui ajaloo ürikutes sorkida, selgub, et ükskord saatis muusikaõpetaja mindki Laulukarusselli katsetele. Aga mulle tundub, et oma kooli eelvoorust ma edasi ei saanud. Ja sinna minu kuulsusrikas tulevik jäi. Nüüd laulan vaid üksi kodus. Ja teinekord ka pisut napsise peaga seltskonnas, mis sageli päädib plaaniga bänd teha. Noh, Tõiv, kuidas on selle asjaga?

Siis kunagi oli veel San Remo laulufestival, mida kasseti pealt kuulata sai, ja Ostankino kanalilt tuli mingi staari ja staarikeste saade, mis oli eriliselt huvitav oma sädeluse ja säraga. Saate nime kahjuks ei mäleta. Nüüd viimasena oli Superstaari saade, mis mulle ka meeldis. No Eurovisioon on viimasel ajal muidugi täiesti nõme, kui nüüd hästi tabavalt väljenduda, aga vanasti oli ikka põnev ja uhke küll.

Kirjutan sellest kõigest seepärast, et leidsin oma suureks suureks rõõmuks, et äsja alanud 2 takti ette saadet saab siit ka internetist vaadata. See valmistab mulle, endiselt telekata inimesele, tõeliselt suurt rõõmu. Telekas kogub endiselt tolmu u 25 km minu kodust vanemate juures. Aga pole viga, ajalehed hoiavad mind tahes või tahtmata telemaastiku suurimate uudistega kursis - näiteks tean täpselt, et Luisa trennis kukkus ja et tema ja ta partneri vahel ei ole sädet ja et Ojulandi mees peaks nüüd kraanajuhikursustele minema.

Aga need lauluvõistlused on armsad oma toredate ja väljakujunemisjärgus ja sageli veel lihvimata lauljatega. Palju põnevam kui ära klantsitud ja lunitud ja valmis lauljate esitused. Kuigi see tase on ikka hämmastav ja kadedust tekitav. Ja selles võrdluses on meie bändimõtted lausa naljakad. Nii et minu bändielu jääb elamata, kui keegi mind just trianglit ei kutsu kusagile mängima.

Kutse raamatututvustusele

1. novembril kell 17.00 olete kõik oodatud Lutsu Raamatukokku Tartus, kus toimub Urmas Karu luuleraamatu Lehekuutuul ja Ritsikasirin tutvustus.

Raamatututvustus ütleb, et tegu on murdekeelse laulu- ja luulekogumikuga, mis sisaldab erinevaid meeleolupilte loodusest ja armastusest; mõttepilte kodust ja kodumaast, ajast ja ajaloostki; nostalgilisi mälupilte lapsepõlvemaadelt ja maastikelt. Sõbralikult koos kõlavad nii koomilised kui ka traagilised noodid, mamehelik tõsimeelsus ja murdekeelest tulenev eluterve naivism.

Omalt poolt võin kinnitada, et tegu on tõeliselt mõnusa lugemisega. Kriitikud on öelnud, et see on parem kui Kontra :)

Niisiis, Lutsu raamatukogu, aadressil Kompanii 3/5. Kui uskuda targemaid, on vein ja näks selliste ürituste lahutamatuks osaks. Kindel on aga see, et kohal on autor kogu oma muheduses.


Pahupidilaul

Miul om asju, mes käivä tagusiperi.
Eriti noid, mes jooskva vasta karva.
Miul om soonten säänest seltsi veri,
medä mia talitse küll kuid väegäde harva.

Kõik, mes õige, lät miul vähäkse võltsi.
Ennemp kalda mia tulle vett kui eli.
Viisi peä mia kui kulista õl'tsi.
Siss või olla sõber, seltsimiis, veli.

Miul om asju, mes käivä pahupidi,
mõnikord mõtte, tõnekõrd lipsu ja soki.
Perän kui levvä, et õkva just niiviisi pidi,
ütlevä kõik, et jälle tuu vurle om jokin.

Arvaku pääle, kes kaine ja kõrraligu
miust, va santlaagrest, mes nemä enne tahtva.
Veä omal kambre säl'gä kui viinamäetigu,
siss nemä enämp miu hengepõhja ei vahtva.

Õllelaul

Nikerdi just oma virilävõitu oopust.
Salmi satteva suust kui sül'leläräkä.
Naene taksiirse miu kui pitekantroopust,
valasi miule hirmuga üte käräkä

oiaten, et temäl olla kai'ja nii hale
kuis mia endäle laulega kahju tii,
paprega ütte karva olla miu pale...
Võtku ja visaku ommete ahju nii!

Rabasi oopuse aga ahjun oll' vesi,
tundusi nõnna, et peaaegu meretäis.
Hõigassi naesele: tulgu ja kaegu esi!
Tolle iist siiaäni soolan miul keretäis.

Nii temä lät kui lauluperi säet noka.
Harva om noid, kes kohmava sai'ja aru sust.
Vaevu saat kinni massa rõiva ja roka.
Elu kui tsirguksel - kuid tuu omgi maru just!

Fotograafilised väljakutsed

Minu fotograafiliseks väljakutseks on nüüd inimeste pildistamine. Nagu mõni aeg tagasi öeldud, kutsuti mind pulmafotograafiks. Lubasin, et harjutan ja saan meistriks. Aga kust saada kannatlikke modelle, kelle peal harjutada? Kõigepealt pakuksin ehk iseennast, aga autoportree on küll hoopis keeruline asi ja ilmselt natuke teistsuguse otstarbega ka.

Siis mõtlesin, et peaks õppima tänaval võõraid inimesi pildistama nii, et nad tähele ei pane, et neid pildistatakse :) Selle veidra soovi nimi on street photography. Nii et tuleb õppida sihtima fotokas kõhul. Ega selliseid ja selliseid ja selliseid ja selliseid ja selliseid ja selliseid pilte muidu vist saa. Kõiki tegelasi ei julgeks küll avalikult sihtida.

Ise reageerisin üllatavalt hästi, kui Budapesti tänaval see tore seltskond vastu tuli. See on nii hetke vedamise küsimus, kas fotokas on kaelas, kui kiiresti seltskond liigub, kui kiiresti suudan otsustada , et tuleb teha pilt ja siis veel juhuslikult sihtides pihta saada. Ja saingi piha! :) Tekst aknal pidada tähendama "soodsad lennupiletid".

Nii nagu tänavafotograafias, meeldib mulle ka igasugustel seltskonnapiltidel see, kui pildistatavad on loomulikud ja ei poseeri. Aga paraku on nii, et nii kui sa fotoka palgele tõstad, on kõigil fotonaeratus kohe näol. Kaua sa pildistad ühte ja sedasama maski?! Pildistatav ise muidugi arvab, et selline täpselt ta ongi, ja kiidab pildid heaks. Järelikult tulebki salaja pildistada.

Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas mitte südant valutada selle pärast, et inimestele järsku ei meeldi see, et neist salaja pilti tehakse.

Eesti ehtekunst

Mulle oli aja jooksul siit ja sealt ette sattunud veebilehte põhjal jäänud mulje, et eestlannade ehte ja muidu käsitöö maitse on halb. Et kootakse maitsetuid kampsuneid, mida ei viitsita ära pingutada, mistõttu mulje veelgi halvem on, ja et põimitakse inetuid, aga selle-eest hästi uhkeid kaelaehteid. Selliseid inetuid mõtteid mõtlen ma vahel.

Aga mu suureks rõõmuks pean ütlema, et olin ilmselt olin netiavarustes ilmselt väga valesid trajektoore pidi liikunud. Kui nüüd süveneda ja õigetes kohtades surfa, selgub et Eestis on ehtekunsti, mille üle võib küll uhkust tunda. Ja kadedust. Ja vaimustust. Ja inspireeruda.
Mõned eredamad näited:

Mann
Anna Saarso
Leina Neima
mdm beadalot
karnaaks
katjake
monamonza

Ja öelda pole rohkem midagi - kõik see räägib iseenda eest.

Osavate näppude ringi aruanne

Nende kõrvarõngaste perre sündis käevõru. Pildi tegemise ajaks sai ta traadijupiga käe külge aheldatud. Kuidas teda päriselt kinnitama peaks, ma veel ei tea.



Häda on veel selles, et selle seeria kõrvarõngad leidsid omale uue õnneliku omaniku, aga käevõru ma küll ära anda ei raatsi :)) Õnneks pole kõrvarõngaste omanik viisaka ja tagasihoidliku inimesena veel nõudnud ka, vihjas vaid delikaatselt, et talle see käevõru väga meeldib. Ma loodan oma tuhmi ja aeglase inimese mainele ja ei loe sellest avaldusest ühtegi vihjet välja. (Ja ega ma ei mäleta muidugi, et sa mu blogi loed : P )

Aeglase ajutegevuse kohta kinnitust sain täna, kui polikliiniku registratuuri tädi mind muige saatel teise linna otsa teise polikliinikusse saatis - sinna, kuhu mind tegelikult saadeti. Ma olen nii palju arsti juures käinud viimasel ajal, et kõik on sassis ja ma läksin kogemata valesse kohta. Muidugi, seal oli mu kurguarst, mitte südamearst! Aga täna kontrollisime südant. Südamega on õnneks kõik kõige paremas korras. Muid uusi funktsioonihäireid ka täheldada pole, piirdun tavapärase paketiga - nohu, köha ja palavik. Pluss siis mälu - ja mõtlemishäired.

Ajasin lõpuks traadi otsa ka FIMOsavi pärliplötserdused :) Tulemusele annaksin hindeks kõva 3. Algaja kohta. Ja foto väärib veelgi vähem. Ilmselt on ikka see vilets valgus kurjajuur, aga miskipärast tulevad mul sellised pilditegemise mõtted ikka ja alati ainult ööpimeduse varjus.



Ühe traaditäie pärleid ajasin ka traadi otsa. Ehtekunst on hea kunst. Kui ikka võtta ilus "tooraine" ehk siis ilusad pärlid, siis on läbikukkumise ja ebaõnnestumise oht ikka väga väike. Kui muidugi ei püüa mingit hullu tehnikat aretada ja piirduda helmeste traadi otsa ajamisega. Sellise nüri tööga saab isegi minusuguse malfunctioning ajuga tegelane hakkama : ) Niisiis, siin minu kaunis käevõru. Läigib ju ilusasti!

Crazy

Budapestist tagasi. Linnas küll eriti palju aega polnud, aga sattusin juhuslikult hobipoe peale, kus muidugi ka pärleid müüdi. Linnas pilti eriti ei teinud. Nii et tuleb pärlipildiga leppida. Kusjuures tegu pole isegi mitte nende pärlitega, mis ma Budapestist ostsin vaid hoopis kohalikest poodidest saadutega. Ilmselt pole nad isegi mitte pärlid vaid lihtsalt helmed.




Vahepeal olid saabunud ka traadid ja tangid. Esimese pisikese traadiväänamise harjutusena valmis midagi sellist. Ja need helmed on tõesti Budapestist ostetud.



Selle kõrvarõnga fotoseeriaga ma tegelikult rahul ei ole. Aga noh, näpuharjutusena las jääda.

aruanneb

Reisileeee :) Budapesti. Muidugi täiesti asjalikul-akadeemilisel eesmärgil, aga vist õnnestub õite pisut ka linna näha reede õhtul.

Ehtekunst on jälle ootele pandud. Fimo kuubikukesed ootavad, et ma nad nööri otsa lükiks. Mul äri muidu läheb hästi, välja on kujunemas püsikliendid. Praeguseks on neid kaks - emme ja Helen :) Praegu on see aeg, kus neile tasuta eksemplaridega tuleb kõrvarõngasõltuvus tekitada ja siiis... ja SIIIS ...

Aga praegu on mu peamiseks tegevuseks arstikülastus. Olen perearsti püsiklient. Käin talle ikka rääkimas, kuidas kurguarst ja südamearst ja siseorganite ultraheli arst vaid õlgu kehitasid, kuidas korduvad vereproovid ja EKGd ikka veel ei näita, mis häda on. Ja kuidas nad kõik mulle ibuprofeni ravi soovitavad. Alguses selle mõtte (nagu ka ülejäänud jutu)peale silmi pungitanud perearst andis lõpuks alla ja määras mulle ibuprofeni ravi. Nüüd on mul laual hiigelsuur ibumaxi purk. Nagu apteeker ütles - hea kolm aastat krõbistada. Kauem ei saa, siis lähevad nad halvaks.

Muud uudist polegi. Aa, südamearst keelas järgmise kuu jooksul füüsilist pingutust teha. Igaks juhuks. Nii et oota oota, sõber sport.

Sellised delikaatsed isikuandmed (tervislik seisund) ja muidu mu tegevuste ülevaade nüüd siis avalikustatud teile. Loodan, et te saadud infot ei kuritarvita :) Kuigi ma ei suuda välja mõelda, kuidas annab üldse mingeid delikaatseid isikuandmeid kuritarvitada ja mu vastu kasutada. Aastaid olen juba mõelnud. Näiteks mu juurde sisse murda, kuniks ma ära olen, pole mõtet, sest korter ei ole sugugi tühi. Ja muud ma ei suudagi välja mõelda. Naiivitar vist olen :) (mis meenutab, et ma sõitsin ükspäev blondi naistaksojuhiga, kes rääkis mulle, et ta on täielik blond autoroolis)

Ehtemaania jätkub

Ehtemaania on mu vallutanud. Täna voolisin isegi unes FIMO savist helmeid. Nii et ei pääse ka blogi mu vaimustusest ja edvistamisest. Pealegi on see hea võimalus mu viletsapoolset mälu abistada, sest osad mu senise tagasihoidlikust kollektsioonist on juba leidnud uued omanikud. Jäägu siis neist siiagi märk.

Niisiis on valminud kaunid kõrvarõngad, mis koosnevad konksust, tervest reast pisikestest rõngastest, kolmest kandilisest helmest, kolmest naelamoodi asjast ja kuuest pisikesest helmest. Nii et tegu on märksa keerulisemate isenditega kui need jõuluehted, millest ma alustasin. Ise olen küll rahul : )



Ja noh, tootefotode kvaliteedi osas on ka arengut näha. Isegi minu ülearenenud kriitikameel, mida selle postituse kirjutamisel küll on hoolega olen püüdnud ära peita, lubab seda öelda. Üldiselt ongi see mingi teraapia mul siin - kiidan ennast ja loetlen asju, millega ma hakkama olen saanud. Sest mu mälu pole vaid ainult vilets, vaid ka selektiivne. Vaatan sebrat ja näen vaid musti triipe. Mõnikord mõtlen endale ja näen vaid asju, mida ma teinud ei ole ja mis valesti läinud on. Siis tulebki see fakte täis saavutusteraamat ette võtta ja neid ilusaid asju vaadata.

Ilusatest asjadest rääkides. FIMO savi on ikka võrratult huvitav. Eks nii mõnedki on pihku itsitanud vaikselt, et vat kus, suured inimesed mängivad plastiliiniga. Aga vaadake siia ja siia ja siia. Hämmastav, kui paljud inimesed ikka kõikvõimaliku käsitöö ja kunstiga tegeleb!

Tegin seda õpetust järgides algust nende lõputute võimalustega, mis see savi pakub. Esimesed ponnistused on praegu veel külmkapis ja ootavad augustamist. Nõelaga läbitorkamist. Lükkan seda edasi, sest kardan selle käigus nad lihtsalt ära lömastada ja deformeerida. Niigi on nad sellise ebamäärase kujuga. Aru ma ei taipa, kuidas inimesed sümmeetrilisi asju sellest asjast teha suudavad. Ja hirmus värvilised said nad ka, ma ilmselt selliseid ise ei kannaks, aga teha on vahva selliseid.



Ja ootuste aeg jätkub. Olen uue paki ootusel - traadipainutustangid ja traadid on tulemas :) Vaja ju kõik kõik järgi proovida. Eile avastasin, et ka heegeldada saab väga ilusaid ehteid. Ja paberist teha... Nii et jääge kuuldele.

röstsai sidruni ja meega

Soovitus sombuseks ja ohtralt külmetamisvõimalusi pakkuvaks sügishooajaks:

röstsai
mesi
sidrunimahl

Liiga hapu ja liiga magus kokku annavad liiga maitsva. Tahtsin illustratsiooniks oma tänahommikusest mee-sidruni saiast pilti ka teha, aga sõin selle enne kui käe kaamera järgi jõudsin sirutada, lihtsalt ära. Vedas, et keelt alla ei viinud, saan veel süüa.

Taaskasutus ehk emme pärlid uues kuues

Avastasin, et nendes keedes, mida lapsena sai ema kapist hiilitud ja võibolla isegi koolidiskodel kantud (silmnägu endal ohtra võluva sini-roosa meigiga kaunistatud), on väga ilusaid helmeid peidus. Ajasin siis aga küüned-käärid taha ja lammutasin kõik, mis ma kodust ära hiivanud olin, tükkideks. Ärge nüüd kohkuge, neid keesid ei olnud tõesti keegi mu koolidiskodest saadik kandnud. Aga igaks juhuks ei olnud keegi neid ära ka visatud. Mine tea, millal vaja läheb või uuesti moodi tuleb. Ja näed, kuluski marjaks ära! Vaadake, kas pole kaunis! Need kõige suuremad helmed selles kees on siis need ajaloolised.


Ja ajalooline on ka see ülemine foto - mu esimene ehtefoto, millega ma rahul olen. Paraku ei ole tegu just eriliselt informatiivse fotoga, nii et panen koleda foto ka lisaks, et aru saaks, mille ma siis oma väikeste kätega kokku keeranud olen. Eks ma pean mõtlema, kuidas saaks ühe foto peal ühendada informatiivse ja dekoratiivse. Sest no kui näiteks mõelda oma äri peale (noh, ikka juhuks kui must sotsioloogina asja ei saa), siis selle alumise foto peale ei teki küll kellelgi vastupandamatut vajadust endale see kee soetada.

Ootuse aeg

Muigasin, kui mõni aeg tagasi Helmehaldja päevikust lugesin murelikku sissekannet, mis algas selliselt: "Hea lugeja! Tunnen muret Sinu tervise pärast - kuna oled tulnud seda kirja lugema, on selge, et ka Sina oled nakatunud pärlitest meisterdamise haigusesse". Enam ei muiga. Hoopis värisen ootusärevusest. Ootan kuna mulle järjekordne tellimuspakk pärlite ja traadi ja uute tangide ja FIMOga (pärlimeisterdamise savi) kohale jõuab. Tegelikult on kohe kaks erinevat pakki tulemas kahest erinevast poest ja ma veel püüan vastu panna soovile kolmandassegi tellimus sisse anda. Lisaks Helmehaldjale saab kraami veel siit ja siit.

Alguses ei tea ju, milliseid jubinakesi kõiki tarvis on, et ühte või teistsugust keed teha saaks. Kogu aeg on midagi puudu. Praegu näiteks ootab see kaelakee pildil, et tuleks kohale mingisugune jubin, mida saaks paela otsa panna, et see ei hargneks. Ja noh, tegelikult oleks vaja traadi painutamiseks teistsuguseid tange, kui mul on, ja helmespõiminguks, mille erinevaid tehnikaid ma eile õppisin, on vaja pikemat helmenõela ja mis kõik veel :)

Oiiii, ja mida kõike FIMOst teha saab! Vaadake siia näiteks. Ma ei jõua ära oodata, et saaks ise pärleid voolida ja neid siis ahjus küpsetada.

Ühesõnaga, täielik maania ja hullus.

Mis on saanud varasematest hullustest? Sport ja fotod meenuvad kohe, eksole. Spordiga sõlmitud värske ja habras, kuid see-eest siiras ja soe sõprus on kahjuks praegu paremate aegade ootel ja loodab arstidele, kes ehk peagi kurja juure minust üles leiavad ja välja juurivad, et ma saaks jälle tõusta ja särada ja bailatino trenni jätkata. Jooksuaeg jääb ilmselt kevadet ja ratas porikaid ootama.

Fotorindelt on aga väga edevad uudised - mind on palutud pulma ametlikuks fotograafiks :) Jipiii! Milline au! Eks mulle on ju ennegi öeldud, et mu pildid on ilusad ja huvitavad, aga mu (ülearenenud?) enesekriitika ei ole lasknud mul neid heasid sõnasid üleliia tõsiselt võtta. Mitte, et ma teid ei usuks, mu kallid sõbrad, aga ma ju olen ikka täiesti algaja. Aga kui öeldakse, et nad ei taha igavaid pulmafotosid ja sellepärast mind paluvad, siis see tõstab kohe eriliselt kõrvust. Ega nüüd polegi muud kui kevadeks lisaks majade pildistamisele õppida ka inimesi pildistama. Ma ei usu, et nad nõustuvad sellega, kui kõik sellised kunstpildid tulevad:
















Ja loomulikult tuleb hakata mõtlema, milliseid ehteid pruudile pulmakingiks meisterdada. Ja siis vut vut vut Prahasse pulma! Ootan juba põnevusega.

ehtekunts

Minu esimesed arglikud sammud ehtekunstis. Ja ehete pildistamisel. Ma ei teagi, kummas ma rohkem arenema pean, aga neid rõngaid pildile saada oli küll väga raske. Paistab, et ma oma algaja rumaluses lisasin neile mingil viisil kiusliku iseloomu, vaba tahte ja jalad ka alla.

Igatahes väga vahva on nikerdada. Nii et aitähh Helenile selle pisiku eest. Mu vastupanuvõime oli küll siiani suhteliselt tugev, aga nüüd on mul tervis igate pidi nii nõder, et isegi pärlipisik sai löögile. Ei läinud aastaki :)

Tellisin omale Helmehaldjast veel igasuguseid vidinaid juurde. Ootan nüüd põnevusega.



















P.S. Tellimusi veel vastu ei võta.

Täna oli rõõmus päev. Ei võtnud kahte aastatki ja saimegi oma magamistoa kõlerohelised seinad üle värvitud. Kolm seina on juba jupp aega valged. Täna sai kolmas lillaks. Tegelikult on muidugi see värv palju ilusam kui pildi peal, aga kaamera ei suvatsenud õiget värvi näidata ja minu photoshopi oskused sinna ka ei küüni, et oskaksin selle õigeks timmida. Nii et tulge külla ja vaadake ise.

sügis tuleb. tipa tapa. mööda pargiteed.

Mulle ei meeldi üldse, kui raamatud läbi saavad, ja sellepärast meeldivad mulle paksud raamatud. Kuigi paksude raamatute puhul on häda selles, et tegelased saavad tavaliselt ajapikku nii omaseks, et tekib lausa igatsus nende järele, nagu oleks külas olnud sõber ära läinud. Ja no paksu raamatu puhul on tõenäosus, et nad lõpuks ära surevad, on ka paksu raamatu puhul suurem :)

Mis meenutab, et ma ikka veel ei tea, kes siis Harry Potteri viimases osas ära suri. Pean õe käest uurima. Seda, et öökull surma sai, ta juba ütles.

Kui ka teil on mõnikord hommikul peeglisse vaadates (eriti sellesse suurendusega) hirm tulnud oma naha ebatasasusi ja kortsukesi ja poore ja unest paistes silmi nähes, siis soovitan Ilmar Kruusamäe näitust Inimene. Mistahes peegel on te vastu sõbralikum kui Kruusamäe oma modellide suhtes - nii halastamatu hüperrealistliku suurendusega peeglit pole lihtsalt olemas.

Pean ütlema, et näitus parandas mu elu kvaliteeti. Olles näinud kõike seda, ei ole mu hommikused ehmatused enam nii suured. Ja hommikud hoopis ilusamad.