Kaks Takti Ette

Mulle on lauluvõistlused alati korda läinud. Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati kaasa elanud Laulukarussellile ja Kaks takti ette konkurssile. Kusjuures, kui ajaloo ürikutes sorkida, selgub, et ükskord saatis muusikaõpetaja mindki Laulukarusselli katsetele. Aga mulle tundub, et oma kooli eelvoorust ma edasi ei saanud. Ja sinna minu kuulsusrikas tulevik jäi. Nüüd laulan vaid üksi kodus. Ja teinekord ka pisut napsise peaga seltskonnas, mis sageli päädib plaaniga bänd teha. Noh, Tõiv, kuidas on selle asjaga?

Siis kunagi oli veel San Remo laulufestival, mida kasseti pealt kuulata sai, ja Ostankino kanalilt tuli mingi staari ja staarikeste saade, mis oli eriliselt huvitav oma sädeluse ja säraga. Saate nime kahjuks ei mäleta. Nüüd viimasena oli Superstaari saade, mis mulle ka meeldis. No Eurovisioon on viimasel ajal muidugi täiesti nõme, kui nüüd hästi tabavalt väljenduda, aga vanasti oli ikka põnev ja uhke küll.

Kirjutan sellest kõigest seepärast, et leidsin oma suureks suureks rõõmuks, et äsja alanud 2 takti ette saadet saab siit ka internetist vaadata. See valmistab mulle, endiselt telekata inimesele, tõeliselt suurt rõõmu. Telekas kogub endiselt tolmu u 25 km minu kodust vanemate juures. Aga pole viga, ajalehed hoiavad mind tahes või tahtmata telemaastiku suurimate uudistega kursis - näiteks tean täpselt, et Luisa trennis kukkus ja et tema ja ta partneri vahel ei ole sädet ja et Ojulandi mees peaks nüüd kraanajuhikursustele minema.

Aga need lauluvõistlused on armsad oma toredate ja väljakujunemisjärgus ja sageli veel lihvimata lauljatega. Palju põnevam kui ära klantsitud ja lunitud ja valmis lauljate esitused. Kuigi see tase on ikka hämmastav ja kadedust tekitav. Ja selles võrdluses on meie bändimõtted lausa naljakad. Nii et minu bändielu jääb elamata, kui keegi mind just trianglit ei kutsu kusagile mängima.