Osavate näppude ringi aruanne

Nende kõrvarõngaste perre sündis käevõru. Pildi tegemise ajaks sai ta traadijupiga käe külge aheldatud. Kuidas teda päriselt kinnitama peaks, ma veel ei tea.



Häda on veel selles, et selle seeria kõrvarõngad leidsid omale uue õnneliku omaniku, aga käevõru ma küll ära anda ei raatsi :)) Õnneks pole kõrvarõngaste omanik viisaka ja tagasihoidliku inimesena veel nõudnud ka, vihjas vaid delikaatselt, et talle see käevõru väga meeldib. Ma loodan oma tuhmi ja aeglase inimese mainele ja ei loe sellest avaldusest ühtegi vihjet välja. (Ja ega ma ei mäleta muidugi, et sa mu blogi loed : P )

Aeglase ajutegevuse kohta kinnitust sain täna, kui polikliiniku registratuuri tädi mind muige saatel teise linna otsa teise polikliinikusse saatis - sinna, kuhu mind tegelikult saadeti. Ma olen nii palju arsti juures käinud viimasel ajal, et kõik on sassis ja ma läksin kogemata valesse kohta. Muidugi, seal oli mu kurguarst, mitte südamearst! Aga täna kontrollisime südant. Südamega on õnneks kõik kõige paremas korras. Muid uusi funktsioonihäireid ka täheldada pole, piirdun tavapärase paketiga - nohu, köha ja palavik. Pluss siis mälu - ja mõtlemishäired.

Ajasin lõpuks traadi otsa ka FIMOsavi pärliplötserdused :) Tulemusele annaksin hindeks kõva 3. Algaja kohta. Ja foto väärib veelgi vähem. Ilmselt on ikka see vilets valgus kurjajuur, aga miskipärast tulevad mul sellised pilditegemise mõtted ikka ja alati ainult ööpimeduse varjus.



Ühe traaditäie pärleid ajasin ka traadi otsa. Ehtekunst on hea kunst. Kui ikka võtta ilus "tooraine" ehk siis ilusad pärlid, siis on läbikukkumise ja ebaõnnestumise oht ikka väga väike. Kui muidugi ei püüa mingit hullu tehnikat aretada ja piirduda helmeste traadi otsa ajamisega. Sellise nüri tööga saab isegi minusuguse malfunctioning ajuga tegelane hakkama : ) Niisiis, siin minu kaunis käevõru. Läigib ju ilusasti!