meeldetuletus

ärge siis seda unustage.

kee õele

Helmed Novaluxist, tore rohelise nööriga kaetud traat Tiimarist ja mingi suvaline nöör. Keed tehes mõtlesin õe peale, kes need helmed valis.

Kee tegemine oli puhas loomisrõõm, katsetamine ja mõnus näputöö, aga kui asi peaaegu valmis sai ja oli vaja kuidagi see asi ära lõpetada ja otsad kokku siduda, siis läheks jamaks. Ei tunne sõlmimistehnikaid ja raamatus olid need ka nii imelikusti seletatud. Ilma sõlmimistehnikateta saab paremal juhul koleda kinnitusega kee, halvemal juhul koleda ja kasutamiskõlbmatu kinitusega kee:) Mul vist läks paremini. Fotosid teen ma endiselt kahte tüüpi: informatiivne-kole ja ebainformatiivne-ilus.

Muidu mõtlesin, et peaks heaks hakkama ja ilusaid mõtteid mõtlema.

Kaks Takti Ette

Mulle on lauluvõistlused alati korda läinud. Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati kaasa elanud Laulukarussellile ja Kaks takti ette konkurssile. Kusjuures, kui ajaloo ürikutes sorkida, selgub, et ükskord saatis muusikaõpetaja mindki Laulukarusselli katsetele. Aga mulle tundub, et oma kooli eelvoorust ma edasi ei saanud. Ja sinna minu kuulsusrikas tulevik jäi. Nüüd laulan vaid üksi kodus. Ja teinekord ka pisut napsise peaga seltskonnas, mis sageli päädib plaaniga bänd teha. Noh, Tõiv, kuidas on selle asjaga?

Siis kunagi oli veel San Remo laulufestival, mida kasseti pealt kuulata sai, ja Ostankino kanalilt tuli mingi staari ja staarikeste saade, mis oli eriliselt huvitav oma sädeluse ja säraga. Saate nime kahjuks ei mäleta. Nüüd viimasena oli Superstaari saade, mis mulle ka meeldis. No Eurovisioon on viimasel ajal muidugi täiesti nõme, kui nüüd hästi tabavalt väljenduda, aga vanasti oli ikka põnev ja uhke küll.

Kirjutan sellest kõigest seepärast, et leidsin oma suureks suureks rõõmuks, et äsja alanud 2 takti ette saadet saab siit ka internetist vaadata. See valmistab mulle, endiselt telekata inimesele, tõeliselt suurt rõõmu. Telekas kogub endiselt tolmu u 25 km minu kodust vanemate juures. Aga pole viga, ajalehed hoiavad mind tahes või tahtmata telemaastiku suurimate uudistega kursis - näiteks tean täpselt, et Luisa trennis kukkus ja et tema ja ta partneri vahel ei ole sädet ja et Ojulandi mees peaks nüüd kraanajuhikursustele minema.

Aga need lauluvõistlused on armsad oma toredate ja väljakujunemisjärgus ja sageli veel lihvimata lauljatega. Palju põnevam kui ära klantsitud ja lunitud ja valmis lauljate esitused. Kuigi see tase on ikka hämmastav ja kadedust tekitav. Ja selles võrdluses on meie bändimõtted lausa naljakad. Nii et minu bändielu jääb elamata, kui keegi mind just trianglit ei kutsu kusagile mängima.

Kutse raamatututvustusele

1. novembril kell 17.00 olete kõik oodatud Lutsu Raamatukokku Tartus, kus toimub Urmas Karu luuleraamatu Lehekuutuul ja Ritsikasirin tutvustus.

Raamatututvustus ütleb, et tegu on murdekeelse laulu- ja luulekogumikuga, mis sisaldab erinevaid meeleolupilte loodusest ja armastusest; mõttepilte kodust ja kodumaast, ajast ja ajaloostki; nostalgilisi mälupilte lapsepõlvemaadelt ja maastikelt. Sõbralikult koos kõlavad nii koomilised kui ka traagilised noodid, mamehelik tõsimeelsus ja murdekeelest tulenev eluterve naivism.

Omalt poolt võin kinnitada, et tegu on tõeliselt mõnusa lugemisega. Kriitikud on öelnud, et see on parem kui Kontra :)

Niisiis, Lutsu raamatukogu, aadressil Kompanii 3/5. Kui uskuda targemaid, on vein ja näks selliste ürituste lahutamatuks osaks. Kindel on aga see, et kohal on autor kogu oma muheduses.


Pahupidilaul

Miul om asju, mes käivä tagusiperi.
Eriti noid, mes jooskva vasta karva.
Miul om soonten säänest seltsi veri,
medä mia talitse küll kuid väegäde harva.

Kõik, mes õige, lät miul vähäkse võltsi.
Ennemp kalda mia tulle vett kui eli.
Viisi peä mia kui kulista õl'tsi.
Siss või olla sõber, seltsimiis, veli.

Miul om asju, mes käivä pahupidi,
mõnikord mõtte, tõnekõrd lipsu ja soki.
Perän kui levvä, et õkva just niiviisi pidi,
ütlevä kõik, et jälle tuu vurle om jokin.

Arvaku pääle, kes kaine ja kõrraligu
miust, va santlaagrest, mes nemä enne tahtva.
Veä omal kambre säl'gä kui viinamäetigu,
siss nemä enämp miu hengepõhja ei vahtva.

Õllelaul

Nikerdi just oma virilävõitu oopust.
Salmi satteva suust kui sül'leläräkä.
Naene taksiirse miu kui pitekantroopust,
valasi miule hirmuga üte käräkä

oiaten, et temäl olla kai'ja nii hale
kuis mia endäle laulega kahju tii,
paprega ütte karva olla miu pale...
Võtku ja visaku ommete ahju nii!

Rabasi oopuse aga ahjun oll' vesi,
tundusi nõnna, et peaaegu meretäis.
Hõigassi naesele: tulgu ja kaegu esi!
Tolle iist siiaäni soolan miul keretäis.

Nii temä lät kui lauluperi säet noka.
Harva om noid, kes kohmava sai'ja aru sust.
Vaevu saat kinni massa rõiva ja roka.
Elu kui tsirguksel - kuid tuu omgi maru just!

Fotograafilised väljakutsed

Minu fotograafiliseks väljakutseks on nüüd inimeste pildistamine. Nagu mõni aeg tagasi öeldud, kutsuti mind pulmafotograafiks. Lubasin, et harjutan ja saan meistriks. Aga kust saada kannatlikke modelle, kelle peal harjutada? Kõigepealt pakuksin ehk iseennast, aga autoportree on küll hoopis keeruline asi ja ilmselt natuke teistsuguse otstarbega ka.

Siis mõtlesin, et peaks õppima tänaval võõraid inimesi pildistama nii, et nad tähele ei pane, et neid pildistatakse :) Selle veidra soovi nimi on street photography. Nii et tuleb õppida sihtima fotokas kõhul. Ega selliseid ja selliseid ja selliseid ja selliseid ja selliseid ja selliseid pilte muidu vist saa. Kõiki tegelasi ei julgeks küll avalikult sihtida.

Ise reageerisin üllatavalt hästi, kui Budapesti tänaval see tore seltskond vastu tuli. See on nii hetke vedamise küsimus, kas fotokas on kaelas, kui kiiresti seltskond liigub, kui kiiresti suudan otsustada , et tuleb teha pilt ja siis veel juhuslikult sihtides pihta saada. Ja saingi piha! :) Tekst aknal pidada tähendama "soodsad lennupiletid".

Nii nagu tänavafotograafias, meeldib mulle ka igasugustel seltskonnapiltidel see, kui pildistatavad on loomulikud ja ei poseeri. Aga paraku on nii, et nii kui sa fotoka palgele tõstad, on kõigil fotonaeratus kohe näol. Kaua sa pildistad ühte ja sedasama maski?! Pildistatav ise muidugi arvab, et selline täpselt ta ongi, ja kiidab pildid heaks. Järelikult tulebki salaja pildistada.

Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas mitte südant valutada selle pärast, et inimestele järsku ei meeldi see, et neist salaja pilti tehakse.

Eesti ehtekunst

Mulle oli aja jooksul siit ja sealt ette sattunud veebilehte põhjal jäänud mulje, et eestlannade ehte ja muidu käsitöö maitse on halb. Et kootakse maitsetuid kampsuneid, mida ei viitsita ära pingutada, mistõttu mulje veelgi halvem on, ja et põimitakse inetuid, aga selle-eest hästi uhkeid kaelaehteid. Selliseid inetuid mõtteid mõtlen ma vahel.

Aga mu suureks rõõmuks pean ütlema, et olin ilmselt olin netiavarustes ilmselt väga valesid trajektoore pidi liikunud. Kui nüüd süveneda ja õigetes kohtades surfa, selgub et Eestis on ehtekunsti, mille üle võib küll uhkust tunda. Ja kadedust. Ja vaimustust. Ja inspireeruda.
Mõned eredamad näited:

Mann
Anna Saarso
Leina Neima
mdm beadalot
karnaaks
katjake
monamonza

Ja öelda pole rohkem midagi - kõik see räägib iseenda eest.

Osavate näppude ringi aruanne

Nende kõrvarõngaste perre sündis käevõru. Pildi tegemise ajaks sai ta traadijupiga käe külge aheldatud. Kuidas teda päriselt kinnitama peaks, ma veel ei tea.



Häda on veel selles, et selle seeria kõrvarõngad leidsid omale uue õnneliku omaniku, aga käevõru ma küll ära anda ei raatsi :)) Õnneks pole kõrvarõngaste omanik viisaka ja tagasihoidliku inimesena veel nõudnud ka, vihjas vaid delikaatselt, et talle see käevõru väga meeldib. Ma loodan oma tuhmi ja aeglase inimese mainele ja ei loe sellest avaldusest ühtegi vihjet välja. (Ja ega ma ei mäleta muidugi, et sa mu blogi loed : P )

Aeglase ajutegevuse kohta kinnitust sain täna, kui polikliiniku registratuuri tädi mind muige saatel teise linna otsa teise polikliinikusse saatis - sinna, kuhu mind tegelikult saadeti. Ma olen nii palju arsti juures käinud viimasel ajal, et kõik on sassis ja ma läksin kogemata valesse kohta. Muidugi, seal oli mu kurguarst, mitte südamearst! Aga täna kontrollisime südant. Südamega on õnneks kõik kõige paremas korras. Muid uusi funktsioonihäireid ka täheldada pole, piirdun tavapärase paketiga - nohu, köha ja palavik. Pluss siis mälu - ja mõtlemishäired.

Ajasin lõpuks traadi otsa ka FIMOsavi pärliplötserdused :) Tulemusele annaksin hindeks kõva 3. Algaja kohta. Ja foto väärib veelgi vähem. Ilmselt on ikka see vilets valgus kurjajuur, aga miskipärast tulevad mul sellised pilditegemise mõtted ikka ja alati ainult ööpimeduse varjus.



Ühe traaditäie pärleid ajasin ka traadi otsa. Ehtekunst on hea kunst. Kui ikka võtta ilus "tooraine" ehk siis ilusad pärlid, siis on läbikukkumise ja ebaõnnestumise oht ikka väga väike. Kui muidugi ei püüa mingit hullu tehnikat aretada ja piirduda helmeste traadi otsa ajamisega. Sellise nüri tööga saab isegi minusuguse malfunctioning ajuga tegelane hakkama : ) Niisiis, siin minu kaunis käevõru. Läigib ju ilusasti!

Crazy

Budapestist tagasi. Linnas küll eriti palju aega polnud, aga sattusin juhuslikult hobipoe peale, kus muidugi ka pärleid müüdi. Linnas pilti eriti ei teinud. Nii et tuleb pärlipildiga leppida. Kusjuures tegu pole isegi mitte nende pärlitega, mis ma Budapestist ostsin vaid hoopis kohalikest poodidest saadutega. Ilmselt pole nad isegi mitte pärlid vaid lihtsalt helmed.




Vahepeal olid saabunud ka traadid ja tangid. Esimese pisikese traadiväänamise harjutusena valmis midagi sellist. Ja need helmed on tõesti Budapestist ostetud.



Selle kõrvarõnga fotoseeriaga ma tegelikult rahul ei ole. Aga noh, näpuharjutusena las jääda.

aruanneb

Reisileeee :) Budapesti. Muidugi täiesti asjalikul-akadeemilisel eesmärgil, aga vist õnnestub õite pisut ka linna näha reede õhtul.

Ehtekunst on jälle ootele pandud. Fimo kuubikukesed ootavad, et ma nad nööri otsa lükiks. Mul äri muidu läheb hästi, välja on kujunemas püsikliendid. Praeguseks on neid kaks - emme ja Helen :) Praegu on see aeg, kus neile tasuta eksemplaridega tuleb kõrvarõngasõltuvus tekitada ja siiis... ja SIIIS ...

Aga praegu on mu peamiseks tegevuseks arstikülastus. Olen perearsti püsiklient. Käin talle ikka rääkimas, kuidas kurguarst ja südamearst ja siseorganite ultraheli arst vaid õlgu kehitasid, kuidas korduvad vereproovid ja EKGd ikka veel ei näita, mis häda on. Ja kuidas nad kõik mulle ibuprofeni ravi soovitavad. Alguses selle mõtte (nagu ka ülejäänud jutu)peale silmi pungitanud perearst andis lõpuks alla ja määras mulle ibuprofeni ravi. Nüüd on mul laual hiigelsuur ibumaxi purk. Nagu apteeker ütles - hea kolm aastat krõbistada. Kauem ei saa, siis lähevad nad halvaks.

Muud uudist polegi. Aa, südamearst keelas järgmise kuu jooksul füüsilist pingutust teha. Igaks juhuks. Nii et oota oota, sõber sport.

Sellised delikaatsed isikuandmed (tervislik seisund) ja muidu mu tegevuste ülevaade nüüd siis avalikustatud teile. Loodan, et te saadud infot ei kuritarvita :) Kuigi ma ei suuda välja mõelda, kuidas annab üldse mingeid delikaatseid isikuandmeid kuritarvitada ja mu vastu kasutada. Aastaid olen juba mõelnud. Näiteks mu juurde sisse murda, kuniks ma ära olen, pole mõtet, sest korter ei ole sugugi tühi. Ja muud ma ei suudagi välja mõelda. Naiivitar vist olen :) (mis meenutab, et ma sõitsin ükspäev blondi naistaksojuhiga, kes rääkis mulle, et ta on täielik blond autoroolis)

Ehtemaania jätkub

Ehtemaania on mu vallutanud. Täna voolisin isegi unes FIMO savist helmeid. Nii et ei pääse ka blogi mu vaimustusest ja edvistamisest. Pealegi on see hea võimalus mu viletsapoolset mälu abistada, sest osad mu senise tagasihoidlikust kollektsioonist on juba leidnud uued omanikud. Jäägu siis neist siiagi märk.

Niisiis on valminud kaunid kõrvarõngad, mis koosnevad konksust, tervest reast pisikestest rõngastest, kolmest kandilisest helmest, kolmest naelamoodi asjast ja kuuest pisikesest helmest. Nii et tegu on märksa keerulisemate isenditega kui need jõuluehted, millest ma alustasin. Ise olen küll rahul : )



Ja noh, tootefotode kvaliteedi osas on ka arengut näha. Isegi minu ülearenenud kriitikameel, mida selle postituse kirjutamisel küll on hoolega olen püüdnud ära peita, lubab seda öelda. Üldiselt ongi see mingi teraapia mul siin - kiidan ennast ja loetlen asju, millega ma hakkama olen saanud. Sest mu mälu pole vaid ainult vilets, vaid ka selektiivne. Vaatan sebrat ja näen vaid musti triipe. Mõnikord mõtlen endale ja näen vaid asju, mida ma teinud ei ole ja mis valesti läinud on. Siis tulebki see fakte täis saavutusteraamat ette võtta ja neid ilusaid asju vaadata.

Ilusatest asjadest rääkides. FIMO savi on ikka võrratult huvitav. Eks nii mõnedki on pihku itsitanud vaikselt, et vat kus, suured inimesed mängivad plastiliiniga. Aga vaadake siia ja siia ja siia. Hämmastav, kui paljud inimesed ikka kõikvõimaliku käsitöö ja kunstiga tegeleb!

Tegin seda õpetust järgides algust nende lõputute võimalustega, mis see savi pakub. Esimesed ponnistused on praegu veel külmkapis ja ootavad augustamist. Nõelaga läbitorkamist. Lükkan seda edasi, sest kardan selle käigus nad lihtsalt ära lömastada ja deformeerida. Niigi on nad sellise ebamäärase kujuga. Aru ma ei taipa, kuidas inimesed sümmeetrilisi asju sellest asjast teha suudavad. Ja hirmus värvilised said nad ka, ma ilmselt selliseid ise ei kannaks, aga teha on vahva selliseid.



Ja ootuste aeg jätkub. Olen uue paki ootusel - traadipainutustangid ja traadid on tulemas :) Vaja ju kõik kõik järgi proovida. Eile avastasin, et ka heegeldada saab väga ilusaid ehteid. Ja paberist teha... Nii et jääge kuuldele.

röstsai sidruni ja meega

Soovitus sombuseks ja ohtralt külmetamisvõimalusi pakkuvaks sügishooajaks:

röstsai
mesi
sidrunimahl

Liiga hapu ja liiga magus kokku annavad liiga maitsva. Tahtsin illustratsiooniks oma tänahommikusest mee-sidruni saiast pilti ka teha, aga sõin selle enne kui käe kaamera järgi jõudsin sirutada, lihtsalt ära. Vedas, et keelt alla ei viinud, saan veel süüa.

Taaskasutus ehk emme pärlid uues kuues

Avastasin, et nendes keedes, mida lapsena sai ema kapist hiilitud ja võibolla isegi koolidiskodel kantud (silmnägu endal ohtra võluva sini-roosa meigiga kaunistatud), on väga ilusaid helmeid peidus. Ajasin siis aga küüned-käärid taha ja lammutasin kõik, mis ma kodust ära hiivanud olin, tükkideks. Ärge nüüd kohkuge, neid keesid ei olnud tõesti keegi mu koolidiskodest saadik kandnud. Aga igaks juhuks ei olnud keegi neid ära ka visatud. Mine tea, millal vaja läheb või uuesti moodi tuleb. Ja näed, kuluski marjaks ära! Vaadake, kas pole kaunis! Need kõige suuremad helmed selles kees on siis need ajaloolised.


Ja ajalooline on ka see ülemine foto - mu esimene ehtefoto, millega ma rahul olen. Paraku ei ole tegu just eriliselt informatiivse fotoga, nii et panen koleda foto ka lisaks, et aru saaks, mille ma siis oma väikeste kätega kokku keeranud olen. Eks ma pean mõtlema, kuidas saaks ühe foto peal ühendada informatiivse ja dekoratiivse. Sest no kui näiteks mõelda oma äri peale (noh, ikka juhuks kui must sotsioloogina asja ei saa), siis selle alumise foto peale ei teki küll kellelgi vastupandamatut vajadust endale see kee soetada.

Ootuse aeg

Muigasin, kui mõni aeg tagasi Helmehaldja päevikust lugesin murelikku sissekannet, mis algas selliselt: "Hea lugeja! Tunnen muret Sinu tervise pärast - kuna oled tulnud seda kirja lugema, on selge, et ka Sina oled nakatunud pärlitest meisterdamise haigusesse". Enam ei muiga. Hoopis värisen ootusärevusest. Ootan kuna mulle järjekordne tellimuspakk pärlite ja traadi ja uute tangide ja FIMOga (pärlimeisterdamise savi) kohale jõuab. Tegelikult on kohe kaks erinevat pakki tulemas kahest erinevast poest ja ma veel püüan vastu panna soovile kolmandassegi tellimus sisse anda. Lisaks Helmehaldjale saab kraami veel siit ja siit.

Alguses ei tea ju, milliseid jubinakesi kõiki tarvis on, et ühte või teistsugust keed teha saaks. Kogu aeg on midagi puudu. Praegu näiteks ootab see kaelakee pildil, et tuleks kohale mingisugune jubin, mida saaks paela otsa panna, et see ei hargneks. Ja noh, tegelikult oleks vaja traadi painutamiseks teistsuguseid tange, kui mul on, ja helmespõiminguks, mille erinevaid tehnikaid ma eile õppisin, on vaja pikemat helmenõela ja mis kõik veel :)

Oiiii, ja mida kõike FIMOst teha saab! Vaadake siia näiteks. Ma ei jõua ära oodata, et saaks ise pärleid voolida ja neid siis ahjus küpsetada.

Ühesõnaga, täielik maania ja hullus.

Mis on saanud varasematest hullustest? Sport ja fotod meenuvad kohe, eksole. Spordiga sõlmitud värske ja habras, kuid see-eest siiras ja soe sõprus on kahjuks praegu paremate aegade ootel ja loodab arstidele, kes ehk peagi kurja juure minust üles leiavad ja välja juurivad, et ma saaks jälle tõusta ja särada ja bailatino trenni jätkata. Jooksuaeg jääb ilmselt kevadet ja ratas porikaid ootama.

Fotorindelt on aga väga edevad uudised - mind on palutud pulma ametlikuks fotograafiks :) Jipiii! Milline au! Eks mulle on ju ennegi öeldud, et mu pildid on ilusad ja huvitavad, aga mu (ülearenenud?) enesekriitika ei ole lasknud mul neid heasid sõnasid üleliia tõsiselt võtta. Mitte, et ma teid ei usuks, mu kallid sõbrad, aga ma ju olen ikka täiesti algaja. Aga kui öeldakse, et nad ei taha igavaid pulmafotosid ja sellepärast mind paluvad, siis see tõstab kohe eriliselt kõrvust. Ega nüüd polegi muud kui kevadeks lisaks majade pildistamisele õppida ka inimesi pildistama. Ma ei usu, et nad nõustuvad sellega, kui kõik sellised kunstpildid tulevad:
















Ja loomulikult tuleb hakata mõtlema, milliseid ehteid pruudile pulmakingiks meisterdada. Ja siis vut vut vut Prahasse pulma! Ootan juba põnevusega.